Selle asemel, et lahendada käimasoleva erihooldekodude reformiga riigi ees seisvaid tõsiseid probleeme, on sotsiaalministeerium ametnike juhtimisel käivitanud kosmeetilise plaani, kuidas kulutada ära suur hulk euroraha, kirjutab riigikogu liige Tiina Kangro.
Eesti sotsiaalsüsteemi üks oluline osa – erihoolekande süsteem – seisab hiiglasliku häda ja viletsuse künnisel. Seda paraku ilma, et süsteemi juhtivad inimesed sellest arugi saaksid. Täna elab Eesti erihooldekodudes ligi 2800 psüühilise erivajadusega inimest, neist lõviosa riigile kuuluva äriühingu AS Hoolekandeteenused haldusalas. Psüühilise erivajadusega inimesi on aga Eestis kokku mitukümmend tuhat, neist 12 000 – 15 000 vajavad erihoolkannet kas kohe või lähitulevikus.
Nendega inimestega tegelevad praegu nende pered, enamasti tööturult kõrvale jäänud või juba eakad emad, parimal juhul paarikümneeurose hooldajatoetuse eest. Umbes nelikümmend aastat tagasi hakkasid tollased noored pered võtma oma puudega sündinud lapsi koju ja mitte viskama neid riigi ülalpidamisele hooldusasutustesse. Tänaseks on esimesed selliste vanemate põlvkonnad jõudmas oma eluteega lõpusirgele.
Esimesed pääsukesed, nädalajagu koos surnud emaga Lasnamäe korteris viibinud Downi sündroomiga kaksikute ja ülemöödunud suvel hinge heitnud ema kõrvalt Paide tänavatele hulkuma läinud keskealise vaimupuudega «lapse» näol on juba avalikuse ette jõudnud. Lihtsad arvutused näitavad, et veel sel kümnendil on oodata selliseid abivajajaid juurde kümnete kaupa, järgmise kümnendi teises pooles aga, arvestades hooldajate ealist struktuuri ja terviseseisundit, juba mitmesaja kaupa aastas.
Priiskame rahaga
Sotsiaalministeeriumi haldusalas käib erihooldekodude reformimine. Selle asemel, et keskenduda läheneva probleemi lahendamisele, töötas sotsiaalministeerium aga välja kosmeetilise plaani, kuidas kulutada ära euroraha.
Nimelt on riik võtnud nõuks rajada Euroopast meile erihoolekande reorganiseerimiseks tuleva 56 miljoni euroga uued ja moodsad teenuseüksused 1200 psüühilise erivajadusega hooldekoduelanikule. Pärast klientide ümberkolimist uutesse ja väiksematesse, kuni 30 hoolealuse jaoks mõeldud hoonetesse, sulgetakse senised 1200 teenuskohta. Hulk viimasel poolel tosinal aastal mahukalt remonditud-renoveeritud hooldekodusid on kuulutatud psüühilise erivajadusega inimeste jaoks kasutamiskõlbmatuiks: riigi hoole all elavatele puudega inimestele sobib vaid parim, millelt kokku hoida ei tohi!
Ka eelmisel eurotoetuste perioodil 2007 – 2013 kasutas Eesti suurim erihoolduse pakkuja, riigile kuuluv äriühing AS Hoolekandeteenused 30 miljonit eurot selleks, et ehitada vanade hooldekodude asemele uusi peremaju.
Kuigi hangetega soetatud ehitustööd kujunesid ülikalliks (peremajade hinnad kerkisid üle poole miljoni euro, ühe kliendi kohta 52 000 euro suuruseks, millest enamik tavainimesi eluaset soetades undki näha ei oskaks), said tõesti amortiseerunud, vanades mõisahoonetes tegutsenud erihooldekodud sel moel juba likvideeritud.
Kuna tõeliselt kehvas seisus hooldusasutusi enam eriti järel polegi, on nüüd plaanis ehitada 30 kliendiga üksused (seekord hinnaga 45 000 eurot ühe teenuskoha jaoks) ka näiteks ASi Hoolekandeteenused kuuluva Tori Kodu asemele, kus mõõduka suurusega kahekorruselises, päikesepaneelidega energiat tootvas hoones elab kuuskümmend hoolealust, kõik kenasti kahe- või isegi ühekaupa toas ja eluga rahul.
Uusi erihoolekande teenusekohti plaanib riik 56 miljoni euro raames rajada vaid 200 (!) ja need ei sisaldada ööpäevaringset hooldust. See olevat Euroopa eeltingimus toetusraha saamiseks. Uued teenuskohad peavad olema odavamate pearahadega, üksnes peredes hooldamist toetavate teenuste pakkumiseks, selgitavad sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Vassime Euroopa nõuetega
Erihooldekodude reformi lipukirjal seisab klausel: «Euroopa nõuab meilt deinstitutsionaliseerimist!» Niipea, kui uurida, mida Euroopa reeglid tegelikult ütlevad, saab selgeks, et sotsiaalministeeriumis on asjad pea peale keeratud. Jääb vaid küsida: kelle huvides?
Mida tähendab hüpnotiseeriv sõna «deinstitutsionaliseerimine»? Selle kohta on Brüssel andnud välja kaks põhjalikku eeskirja, millest esimene kirjeldab mõiste sisu (186 lk) ja teine detailselt seda, milleks vastavat eurotoetust tohib kasutada (82 lk).
Neis dokumentides on öeldud, et enne, kui asuda hooldusasutusi lõhkuma, tuleb suunata piisav kogus ressurssi kogukondadesse /omavalitsustesse, et inimeste elukohtade lähedal areneksid välja kohapeal pakutavad, inimeste vajadustest lähtuvad ja kohalikku ettevõtlust-tööhõivet kannustavad sotsiaalteenused (päevakeskused, grupikodud, tugiteenuste pakkumine, sotsiaalsed ettevõtted jne).
Samal ajal või selle järel tuleks plaani võtta riigis tegutsevate suurte hooldusasutuste (kui neid on) järkjärguline sulgemine ja sealsete elanike ületoomine ning sobitamine-hajutamine kohalikes kogukondades pakutavate teenustega.
Nii saaks Euroopa juhendi järgi tabada kolm kärbest ühe hoobiga: abivajajad saaksid ligipääsu kogukondlikele teenustele, kogukonnad võimestuksid (raha läheks liikuma, kodanikuühiskond arenema ja ettevõtlus areneks) ja riik saaks institutsionaalse hoolduse detsentraliseerida ning omavalitsustele ja MTÜdele /ettevõtjatele üle anda, luues pinnase edasise sotsiaalse krahhi ärahoidmiseks.
Meil aga suudeti, ametnike sõnul Euroopa käske järgides, teha kõik nii, et asi kukuks välja täpselt vastupidi: inimeste võimalused sotsiaalabi saada ei suurene, kogukondadest viiakse erihooldekodude sulgemisega seoses hulk töökohti minema ja lisaks narritakse ära «kogukondliku hoolduse» mõiste. Viimase sildi all hakkavad eemalt juhitud suurfirmad poetama kogukondadesse eurorahaga idandatud käomune ja hooldatavaid mujalt sisse tooma, jättes kohalikud elanikud käppa imema.
Pole siis imestada, et mitmel pool üle Eesti korraldavad kohalikud elanikud proteste, kui kuulevad, et AS Hoolekandeteenused või samaväärne kommertsasutus AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus plaanib nende koduõuel kopa maasse lüüa. Näiteks Antsla valda on kuuldavasti plaanis püstitada lausa kaks 30-kohalist teenuseüksust ja tuua elama kokku kuuskümmend psüühikahäirega inimest, kuigi kohalikud abivajajad ei saa juurde ühtki teenuskohta. Ja sotsiaalministeerium ei näe siin ka mingit uut institutsionaliseerimist.
Miks ikkagi nii?
Huvitav küsimus on, miks ikkagi koostas üks eelmistest sotsiaalministritest just selliselt sõnastatud määruse eurorahastuse taotlemiseks, mille alusel praktiliselt ükski kogukonnas sündinud väikeprojekt eurotoetusele ligi ei pääsenud: ei aastaid pooleli olev ja isegi «Jõulutunnelist» kopsaka annetuse saanud Maarja Päikeseküla, ei Autistika keskus, ei Pällo Noortekodu, Meiela, Käo kodu. Enamik neist ei saanud isegi taotlust esitada, kuna ei vastanud meetme tingimustele. Kogu väljajagatud raha said enda valdusse suurfirmad või siis mõned väiksemad, kes nimetatutega nende pakutud tingimustel käed lõid.
Nii juhtus ka Tallinna abilinnapeaga, kes oma teada andis ASile Hoolekandeteenused allkirja hoone ehitamiseks tallinlaste jaoks, kuid hiljem selgus, et riigifirma oli teda ninapidi vedanud: kõik kohad täidetakse mujalt Tallinna toodavate hoolealustega, kes aga muutuvad siia jõudes tallinlasteks, kellele peab linn sotsiaalteenuseid pakkuma. Isegi siis, kui paljud põlistallinlased oma kodudes abita on.
Vassimiste ja keerdkäikude rida võiks siinkohal veel lehekülgede kaupa pikendada. Samuti spekuleerida, kuhu siis ikkagi raha kaob ja miks just sinna.
Teeme restardi!
Seega vajaks reform erihoolekandes, hoolimata sellest, et ta on alanud, kiirelt uut plaani. Mis hetkel teha tuleks, on järgmine:
Tuleb ka tunnistada, et Eesti sotsiaalsüsteemi üks suuri probleeme on ministrite liiga kiire vahetumine. Seetõttu olemegi olukorras, kus ministrid lahkuvad enne, kui asjast aru saama hakkavad ning otsuste tegemine on läinud üle ametnike kätte.
Viimastel aga puudub lõppvastutus riigis toimuva eest. Nii kannabki meie sotsiaalsüsteem kitsa vaate pitserit, kus mängivad ka isiklikud huvid, aga võib-olla hoopis totaalne ainese mittetundmine.