Mihkel Mutt: mitte ainult kultuurist – vastuseks «Trumpi teinud» Mart Helmele

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Keskmisest laiema silmaringiga eestlased pole ometi imerahvas ja ka tema eliit kipub minema tema nägu, kirjutab Mihkel Mutt.

Mart Helme, kritiseerides eesti praegusaegset kultuuri, «tegi Trumpi», st esitas rutaka üldistuse. Aga ta seisukoht väärib tähelepanu, sest selle kaudu väljenduvad laiemad suundumused.

Kuigi Helme mainib ka kunsti rahvusvahelist läbilöögivõimet ning kvaliteeti, on talle ilmselt olulisem selle aine ja ühiskondlik missioon. Seega mitte sügavuste puurimine ja uute tunnetusviiside pakkumine, vaid teatavate tähtsate teemade käsitlemine ja mõju rahvuskehandile.

Kunstil on valgustusliku, meelelahutusliku jt kõrval ka identiteeti loov funktsioon. Inimene otsib elus selgust ja kindlust, kes ta on, kust tuleb, kuhu läheb. Sama on rahva, ühiskonna ning riigiga. Helme heidab ette seda, et Eesti rahvusriiklusega seotud probleemide käsitlmine on praegusaja kunstis hõre.

Kuigi ta räägib kunstikultuurist laiemalt (tuues näiteid muusikast jm), peab ta vist silmas ikkagi eeskätt sõnaga seotud kunste, mis on ka loomulik, sest nende võimalused identiteedi kujundamisel on suurimad.

Kas Helme etteheidet saab põhjendada? Ei ning jah. Kunst on vabaduse maailm selles mõttes, et üheltki loojalt ei saa nõuda, et just tema tegeleks ühe või teise asjaga. Kunstnik on oma valikutes vaba. Kui aga mingi oluline teemaring jääb teatud perioodi kunstis hõredalt käsitletuks, siis on selle põhjuste järele küsimine õigustatud.

Ma muidugi üldistan, aga nooremate ning juba ka keskealiste loodud kirjanduses avaldub maailmakontaktsus ja sotsiaalsus eeskätt globaalse kaudu. Rahvusriiklusega ei sõdita, aga vastavat temaatikat poleks nagu olemaski!

Kas see on silmade teadlik kinnipigistamine ja mis põhjustel? Kuigi kuluaarides kuuleb teiste kunstialade esindajatelt tõesti ka ametlike eelistuste survest («ärge tulge mingi rahvusliku projektiga, selleks me oma  programmist niikuinii raha ei anna»), näiteks romaanikirjanikku tema ainevalikul küll keegi ei ahista.

Asi on laiem. Vabas ühiskonnas lähtub kirjandus üldjuhul elust. Ja kui elus on mingit nähtust vähe, kuidas saaks seda kunstiski palju olla? Kui me jälgime eesti ühiskonnas toimuvaid debatte (tava- ning sotsiaalmeedias jm), siis näeme, et nt rahvusriikluse seos Euroopa poliitilise tulevikuga huvitab keskealisi ja vanemaid.

Võimalik, et nooremad arutavad neid asju kusagil, kus see on teiste eest varjatud, või niisuguses võtmes, et kõrvalised isikud ei saa arugi, et nad just neid asju arutavad. Ja muidugi on erandeid, isegi terveid väikesi oaase. (Aga seal elatakse enamasti – kuigi sümpaatses – soomeugri ontologiseeritud romantismis.)

Tervikuna liigitub teema «eesti rahva tulevik» nooremate vaimses universumis eelmiste põlvkondade teemaks. Ja kuna see paistab vanemaid siiani erutavat, siis lastakse neil suuremeelselt sellega mütata. Aga igas ühiskonnas leiduv nii-öelda eituse mõõde, protestivajadus, mis enamasti on noorte pärusmaa, ei haaku praegu vähimatki rahvusluse temaatikaga, vaid kanaliseerub globaalsematesse nähtustesse.

Pahurana tahaks sellise leiguse puhul tõmmata paralleele värvipimeduse või ebamusikaalse inimesega, kes imestleb, kuidas orkestri eest vehklev dirigent suudab nii palju helisid meelde jätta. Stoilisemalt lähenedes tuleb nentida, et eesti inimese orientatsioonis on paarikümne aasta jooksul toimunud nii tohutud nihked, et seda järjekordseks põlvkonnakatkestuseks nimetada tundub liiga vähe.

Kõrvalepõikena. Kuidas ikkagi tõestada, et rahvusriiklus on tähtis? (Mida peaks Ülemiste vanake ütlema noorele linnaehitajale?!) Silme ette kerkivad teada-tuntud argumendid. Kõigepealt meie isiklik-intiimne seos eesti keele ja meelega, kodutunne, mis tekitab igatsust. Loomulik egoism ja enesealalhoiuinstinkt («Kas siis selle maa keel» ja Paul-Eerik Rummo kujund järvest, mis ei taha kinni külmuda).

On globaalne argument: iga kultuur on väärtus omaette, mida peab hoidma, sest see rikastab maailmakultuuri. Mina (me) peame endastmõistetavaks, et ilma emakeele kaudu edasi kanduva minevikupärandita on inimene kipakas, tehnoinimene, kel pole sügavust jne. Jah, aga kui vastav taust hakkab tuhmuma ning seosed nõrgenema?

Näiteks meie kirjasõna kauaaegne kolmainsus (piibel, «Tõde ja õigus» ning «Kevade») pole tüvitekstidena kaugeltki see, mis põlvkond tagasi. Nooremaid on kujundanud teised (kõige laiemas tähenduses) tekstid. Ühes maavanaemade kadumisega on lakanud kohamuusika, mille asemele on tulnud hoopis uued signaalid.

Millest peaks noorel inimesel tekkima samasugune emotsionaalne side Eestiga, kui oli eelmistel põlvkondadel, kes siit haruharva jalga välja tõstsid? Kui küsida 20-aastaselt, miks ta ei astu Tartu Ülikooli, kuigi see on maailma viiesaja parema hulgas, kuuleb, et mõni ülikool siit mitte väga kaugel on viiekümne parema hulgas.

See, et tegemist on Eesti ülikooliga, on emotsionaalse argumendina liiga nõrk. (Üksnes Eesti toit tekitab hinge- (loe: kõhu-)värinaid.) Tunnet, et enamik asju väljaspool Eestit on põnevamad, ei väära ükskõik kui aateliste kultuuritegijate ükskõik kui aatelise kunstiga. Sellega võib mõjutada natuke neid, kel «loomupäraseid eeldusi». Aga mida võiks kunstilt ometi tahta, on vastavate muutuste kujutamist.

Lõpuks veel ajastute võrdlusest. Kultuuri mõjust esimesel Eesti ajal pole meist kellelgi isiklikke mälestusi. Arvamusuuringuid tollal ei tehtud, sotsiaalmeediat polnud jne. Seega on kõik vastavad sisulised hinnangud tagantjäreletarkus ja spekulatsioon.

Võrrelda saab väliseid saavutusi, aga sedagi formaalselt. Esiteks oli meil toona mitu ala lapsekingades (film, foto) või tekkimata (video, arvutikunst jms). Mis aga olulisem: kogu kultuurivahetus on muutunud tohutult intensiivsemaks ja seetõttu eksporditakse praegu ka kesist loomingut rohkem kui meie kunagisi absoluutseid tippe. Seega on poisikeselik ka väide, et eesti kultuur pole kunagi olnud nii vägev kui praegu.

Helme võrdlus nõukaajaga «Uutes uudistes» on osaliselt demagoogiline. Raamatuid ei ostetud mitmekümnetuhandelistes tiraažides ega haaratud Sirpi ja Loomingut sellepärast, et lugeda neist tõde Eesti kohta. Seda tsensuur ju läbi ei lasknud. Eestikeelne kirjandus oli tähtis kui asi iseeneses, näidates, et rahvus on alles. Lugeda ja osta eestikeelset kirjandust tähendas justkui rahvuslikust armulauast osa saada.

Nüüd, kui rahvust ametlikult ei survestata ning vabadus on sama loomulik kui õhk, ei saagi kultuuril nii suurt tähendust olla (sama kehtib loovisikute heroilis-kultusliku staatuse kohta). Eestlase silmaring ning kultuurihuvi on keskmisest küll laiemad, ent ta pole imerahvas. Tema eliit kipub minema tema nägu. Helme näib pooldavat seisukohta, et eliit peab säilitama oma kõrgema valgustusliku funktsiooni, ja ootab seda ka kunstimeistritelt.

Täielikult tuleb Helmega nõustuda meie rahvusteaduste ja ajalookirjutuse arengut hinnates. See, et soomlased ja teised meie eest meie enda ajalugu ja meie suurmeeste biograafiad kirjutavad, on maheda vaimse enesekoloniseerimise peenike vorm. Sest igaüks, kes kellegi «ära kirjutab», on selle teatud mõttes endale taskusse pistnud!