Sirbis sel reedel: ERRi nõukogu lõpp, põlevkivi ja kliima

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sirp

Sirbi vahel Diplomaatia nr 4. 

Indrek Ibrus: ERRi nõukogu lõpp

Olukorda, et riigi rahakoti peal aetakse suurt ja kohati poliitilise mõjuga asja ilma võimaluseta seda suunata, on poliitikutel olnud ilmselt üsna raske taluda.

Et kõik ausalt üles tunnistada, pean alustama sellest, et kandideerisin mõni nädal tagasi ERRi nõukogu ekspertliikme kohale. Kuid armas lugeja, isiklikku on järgnevas vähe. Hetkeline puutumus nähtusega aitas lihtsalt selle üle veidi võimendatult järele mõelda.

Peamine äratundmine viimastel nädalatel toimunust puudutab habitus’t – kui lihtsalt me harjume ja lepime valitsemise kommetega, mitmesuguste uusustega, mis on samas põhimõtteliselt kurjast. Antud juhul ERRi «valitsemise» (siin: vaste ingliskeelsele governance’ile) politiseeritusega.

OTT KARULIN: Kauaoodatud arutelu

Huvitav, kui palju on Eestis inimesi, kes juhtinud sama asutust juba 25 aastat ehk esimesest võimalusest alates vabariigi taastamisest. Sel aastal on veerandsajandi töötähtpäev neil, kes asusid ametisse 1992. aastal – sealhulgas äsja isatapu atentaadikatse üle elanud Tallinna Linnateatri kunstiline juht Elmo Nüganen ning peagi oma juhisaua üle andev Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) rektor Peep Lassmann. Ilmselt jõuab paaril järgmisel aastal sama tähiseni teisigi.

Kuulun nende hulka, keda on peaaegu võimatu veenda, et kellegi pädevus on niivõrd ainukordne, et talle polegi võimalik asendajat leida. Pealegi võiks vähemalt avalikus sektoris (siia kuuluvad kindlasti ka riigitoetusel tegutsevad kultuuri- ja haridusasutused) keskmisest enam otsuseid olla kantud missioonitundest – ametikohti tipptegijaile on vähe ning ealise klaaslae tekkimine selle võrra tõenäolisem.

Järgmisel nädalal saab üks neist klaaslagedest siiski lõhutud (või siis lihtsalt uue omaniku, seda näitab tõesti vaid aeg), kui valitakse järgmine rektor EMTAle.

Enne kui saab vabalt elama hakata, tuleb tööd teha. Ahto Lobjakas intervjueerib «Hästi toimiva ühiskonna» autorit.  JARI EHRNROOTH: «Heaeluühiskonna eesmärke ei saavutata sotsiaalteenustega, vaid inimese vastutustundlike valikutega.»

SVEN-ERIK SOOSAAR: Mari keel teel trepist alla – kas eestlastel on sellest midagi õppida?

Elu näitab, et keele elujõulisuse tagab vaid omariiklus ja riiklik kaitse, mistõttu on soome-ugri keeltest väljaspool hääbumisohtu vaid ungari, soome ja eesti keel.

Üks keele elujõu märke on see, kui palju tõlgitakse sellesse keelde kirjandust ja tarbetekste. Kui eesti keeles ilmub igal aastal üle tuhande tõlketeose ja mitusada algupärandit, siis Venemaa ligi pool miljonit mari saab aasta jooksul emakeelseid kirjandusteoseid kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ilukirjandust tõlgitakse mari keelde väga vähe ja enamasti soome, eesti või ungari keelest.

Sissekäidud teeraja alguses. Tambet Kaugema intervjueerib Nukuteatri uut kunstilist juhti. MIRKO RAJAS: «Lavastustesse, mis sünnivad masinlikult lavastaja märkusi ja ideid realiseerides, mul usku ei ole.»

ANNE VETIK: Annan sulle oma vikerkaare

HÕFFil linastub kolm tähelepanuväärset naisrežissööri filmi, kus juttu nõidadest, rasedusest, kannibalismist ja lastest.

Üks mu lemmikfilm HÕFFil nähtutest on «Teispool musta vikerkart». Selleski linateoses suhtles kurjusega ja sai sellest jagu tugev naine, kuigi tegemist oli kindlasti teistsuguse karakteriga kui need, kes tegutsevad tänavusel žanrifilmi festivalil linastuvates naisrežissööride filmides. Kui filmihuviliste feministide alaline mure on olnud naistegelaste puhul igasuguse isikliku agenda puudumine (sel põhjusel osutus näiteks «Paterson» mulle umbes poole peal väljakannatamatult igavaks), siis «Armastuse nõias», «Evolutsioonis» ja «Raseda raevus» tegutsevatel naistel on agendasid, väga erinevaid agendasid seejuures, küllaga. Ka Bechdeli testi läbivad kõik kolm edukalt: ei räägita ainult meestest või meestega. Ja milleks nende banaalsete tüüpidega üldse rääkida, kui saab suhelda Öökuningannaga tarokaartide vahendusel ja loodetega täitsa niisama.

REBEKA PÕLDSAM: Sünge aja sünged laulud

Ühismeedia on viimasel ajal toonud minuni Bertolt Brechti 1937 – 1942. aastatel kirjutatud muserdavate aegade luuletusi. Praegu loetakse hommikustes uudistes ette mitu inimest ühes või teises paigas eelmisel päeval surma sai, millised riigipead kohtuvad, et arutada järgmiste pommide üle. Kunstis ja kultuuris on neid teemasid püütud pikalt vältida, et «poliitikud tehku poliitikat ja kunstnikud kunsti!» Minagi õppisin ülikoolis, et poliitilised probleemid vajavad poliitilisi lahendusi ja kultuuritegijad saavad rikastada vaid inimeseks olemise kogemust.

ANTTI ROOSE: Turutõrksate kokkupõrge – põlevkivi vs. kliima

Energiasõltumatuse argument kehtib ühisturul ja energialiidu piires, mitte rahvusriigis, justkui elaksime jätkuvalt üksikul põlevkivienergia saarel.

Pöördelisel 1991. aastal üllitasin Virumaa Fondi toimetiste seerias raamatu pealkirja all «Põlevkivist ehitatud Eesti». 14 esseed keskkonnakasutusest Eesti NSVs ja esimeses vabariigis, ja mitte ainult, süsteemimuutusest ja näiteks tervisemõjudest, aga ka poisipõlvest tõrvajõgedel ja tuhamägedel. Lõpetasin segastel aegadel tulevikuliselt, ootusärevil: «Kas uut Eestit hakatakse ehitama põlevkivist?»

Nüüd, 15 aasta hiljem, tunnistame, et energiasõltumatuse ja -julgeoleku lipu all on Eestit ehitatud põlevkivist.

2016. aasta detsembris eraldas SA Archimedes nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute toetusmeetme raames kokku 649 309 eurot projektile koondnimetusega «Kerogen». Projekti eesmärk on luua põlevkivi kasutamisele täiesti uus tehnoloogiline platvorm, keskendudes põlevkivis sisalduvale kerogeenile. Margus Maidla intervjueerib Tallinna tehnikaülikooli professorit MARGUS LOPPI.

Arvustamisel

Kaitsepolitseiameti aastaraamat 2016

«Hea avalik ruum» võistlus Narvas

Kolm naisrežissööri filmi HÖFFil

Koorifestival «Tallinn 2017»

Eesti dokumentaalfilm «Damaskuse teras»

Andris Feldmanise «Viimased tuhat aastat»

Mängufilm «Stefan Zweig: hüvasti Euroopa»

Nukuteatri «Väike prints» ja Viljandi Ugala «Nähtamatu daam»

«Physics and Phantasma» («Füüsika ja fantaasia») Kanuti gildi saalis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles