Taavi Minnik: ei tule Frumpi ega Frexitit (9)

Taavi Minnik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marine Le Pen
Marine Le Pen Foto: MICHEL SPINGLER/AP/Scanpix

Kes jälgis Prantsuse presidendivalimiste esimese vooru ajal Vene meediat, sellele meenutab kogu ažiotaaž Marine Le Peni ümber marulist kaasaelamist Donald Trumpile mullustel Ameerika presidendivalimistel. Aga näiteks sotsiaalmeediaski pole vähe neid, kes leiavad, et Le Penil on reaalsed võiduvõimalused. «Kas te siis Trumpi ja Brexitit ei mäleta?» on nende argument. Võib-olla on neil õigus, kuna presidendivalimiste teine voor on alles ees. Kuid prognoosi tegemiseks pole säärane argument siiski suurem asi, kuna Le Pen pole Trump ning prantslased pole anglosaksid.

Migratsioonivastastesse parteidesse on sisse kirjutatud üks süsteemne viga. No olgu, migrandid migrantideks, kuid mida paremat on teil pakkuda? Lahkuda euroliidust ja eurotsoonist? Aga selleks peaks ju hull olema. Euroopa Liit meelitab aastas kaks korda rohkem otseinvesteeringuid ligi kui Ameerika Ühendriigid ning kõikide negatiivsete tunnete juures, mis tavaeurooplasi Brüsseli bürokraatide suhtes valdavad, kaldub enamus siiski ühendatud Euroopa kasuks.

Vaadake kas või praeguste Euroopa noorte hoiakuid. Viimaste küsitluste järgi on näiteks Visegradi neliku, Austria ja Saksamaa 15–24-aastaste noorte hulgas riigiti 70–87-protsendine toetus Euroopa Liidule. Kuid need noored on ju homne päev ning Euroopa tulevik. See omakorda tähendab, et homset päeva pole hoopis Wildersitel ja Le Penidel.

Pidada euroskeptitsismi paberist tiigriks on ehk liialdus, kuid omajagu paisutatud on jutud mingist võimsast parempopulistide frontaalpealetungist, mis esmalt Austrias ning Hollandis ja nüüd Prantsusmaal seisma pandi.

Muidugi on naiivne ka arvata, nagu oleks Emmanuel Macron süsteemiväline kandidaat või uus Kennedy, nagu teda mitmel pool välismeedias on juba jõutud tituleerida. Ennekõike on ta siiski kaval karjerist ning tuleviku perspektiivis järgmine Hollande. Jäävad kõik need probleemid, mis Prantsusmaad kummitavad: sotsiaalne kriis, majandusprobleemid; ka sagenevate terrorirünnakutega on Macron soovitanud prantslastel ära harjuda ja neist lihtsalt mitte välja teha.

Kuid samavõrd naiivne oleks arvata, nagu oleks Marine Le Peni näol tegu mingi ideelise revolutsionääriga. Tegemist on sügavalt põhimõteteta inimese, poliitprostitutsiooni etaloniga, kes valmis kõhklusteta reetma kõiki. Oma isa – Rahvusrinde asutaja Jean-Marie Le Peni – ta juba reetis, osutudes tänamatuks tütreks. Rahvusrinne ise pole muud kui Le Penide perekonna projekt ja vilets konservatismi-imitatsioon, milles siirust vähe.

Selles mõttes on lausa hämmastav Venemaa välispoliitiline rumalus teha järjekindlalt ja põikpäiselt panus luuseritele, nagu Assad või Euroopa parem-vasak-friigid, kellest ei tõuse lõppkokkuvõttes mingit tulu, vaid kes osutuvad oma heategijale koormavamaks ning kulukaks.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles