Andres Arrak: ülekäte läinud finantsturud*

Ühte peab küll ütlema, igav viimasel ajal ei ole. Eriti kui oled majandusega seotud või majandusest huvituv inimene. Huvitav on ka lugeda erinevate analüütikute hüüatusi nagu «praegu toimuv muudab maailma tundmatuseni» või «maailm/kapitalism/turumajandus pole kunagi enam endine». Mõned ennustavad liberalismile ja «nähtamatule käele» hukku ning tagasipöördumist keinsismi ehk reguleeritud, et mitte öelda riigistatud kapitalismi.

Mõnes mõttes on neil õigus, maailma tõepoolest muutub ja teiseneb kogu aeg. Mingi rahvatarkuse kohaselt ei õnnestuvat kaks korda samasse jõkke astuda. Muutuvad ka finantsturud ja aeg-ajalt tekivad nii reaal- kui virtuaalmajanduses langused ning kriisid. Mõned neist kasvavad üle paanikaks.

Käesolevat finantskriisi, mis ei ole muuseas majanduskriisiks üle kasvanud, on võrreldud Suure Depressiooniga (SD), mis tekkis suures osas tänu FEDile (Ameerika Keskpangale). Kuigi SD põhjused olid hoopis globaalsemat laadi (nagu ka praeguse kriisi põhjused), viis viimase range rahapoliitika 40% Ameerika pankade kokkukukkumiseni, tööpuudus kasvas 24%-ni ja majandus langes veerandi võrra.

Milton Friedmani 90. sünnipäevale pühendatud sümpoosionil Chicago Ülikoolis vabandas toona veel mitte FEDi juht olnud Ben S. Bernake: «Ma sooviksin öelda Miltonile ja Annale (Anna J. Schwartz, Friedmani kauaaegne kolleeg – AA), mis puutub Suurde Depressiooni. Teil oli õigus, me tegime seda. Meil on väga kahju. Kuid tänu teile me ei tee seda uuesti.»

Tänaseks on Friedman surnud (november 2006), Bernake FEDi juht ja Wall Streeti kogemusega Hank Paulson rahandusminister. Seitsmepäevase perioodi jooksul alates 24. septembrist suurendas FED laenusid reservpankadele 18% võrreldes eelmise nädalaga ehk siis 1,134 triljoni dollarini. Käesolevaks hetkeks on USA Kongressi senat ja esindajatekoda kiitnud heaks 700 miljardi dollarilise abipaketi pankade ja majanduse päästmiseks.

Friedmani kolleeg Anna Schwartz (sai tänavu 92) on viimast sammu nimetanud «antikapitalistlikuks poliitikaks». Reaalmajanduses toimib turg viisil, mis laseb (ka suured) ettevõtted põhja ehk pankrotti, kui nad on teinud valesid otsuseid. Miks peaks ühe riigi keskpank sekkuma põhjendusel, et tegemist on «liiga suure» finantsasutusega.

Tavainimesel tekib küsimus, kuidas need ülisuured ja rahvusvahelised finantsettevõtted sellisesse seisu üldse sattusid. Mitmete raamatute autor ja endine Wall Streeti pankur William Cohan defineerib 6. oktoobri Irish Timesis selle põhjuse inimloomuse ühe põhijoonega – ahnus.

Wall Street on kujundanud enda jaoks kompensatsioonisüsteemi ning premeerib neid, kes suudavad luua suurimat tulu. Rohkem tulu on alati parem kui vähe. Mitte ükski teine eriala ei premeeri oma töötajaid 50 või 60 sendiga igalt aasta jooksul teenitud dollarilt. Mis veelgi olulisem, nimetatud preemiatega ei kaasne mitte mingit aruandlust.
Raha makstakse välja ja kulutatakse ammu enne, kui keegi jõuab aru anda. Keegi ei esita kunagi küsimusi teenitud tulu päritolu kohta. Reaalmajanduses loomuliku kasuminormi piiri peal hingitsevate ettevõtete jaoks on see ennekuulmatu. Küll aga norm finantsturgudel.

Murrang Wall Streetil toimus 1968. aastal, mil Merrill Lynch muutus täisvastutusega osaühingust (partnerlus) aktsiaseltsiks (korporatsioon). 1969 järgnes Donaldson, Lufkin & Jenrette, rikkudes otseselt New Yorgi börsi reegleid, mis keelasid Wall Streeti firmadel iseenda aktsiate müügi. DLJ-le järgnes kiiresti Merrill Lynchi IPO (aktsiate esmane emissioon). Varsti järgnes kogu Wall Street.

Pankurid ja vahendajad hakkasid võtma üha suuremaid ja suuremaid riske aktsionäride kapitali arvel. Samal ajal vägagi hästi teades, et kui läheb õnneks, on preemia tohutu. Kui mitte, kannatavad aktsionärid.

Bear Stearnsi ja Lehman Brothersi tegelased muidugi väidavad, et kuna nende endi töötajad omasid 30 kuni 40% aktsiatest, kannatasid ka nemad koos muude aktsionäridega.

Tõsiasi on aga siiski see, et aastaid teenisid nad miljoneid sularahas. Jimmy Cayne, Bear Stearnsi juht kaotas isiklikult miljard dollarit, kui tema firma aktsiad müüdi 10 dollarit tükk JPMorganChase’ile, ent n-ö haavade parandamiseks jäi tal 600 miljonit alles. Äripäevast võis lugeda, et Lehman Brothersi juht Richard Fuld teenis kaheksa aasta jooksul preemiatena 480 miljonit dollarit, milles sisaldusid dividendid summas 91 miljonit 2001. aastal ning 89 miljonit 2005. aastal.

Kontrolli puudumine üha rahvusvahelisemaks muutuva finantssektori üle on tänapäeva olulisemaid globaalprobleeme. Kagu-Aasia 1997–1998 finantskriis tõestas, et finantsturud on väga tundlikud ka maailma kuklapoolel toimuvate sündmuste suhtes. Nimetatud kriisi kohta on kirjutatud lugematu arv teadusartikleid, ent keegi ei tea siiamaani, miks juhtus see, mis juhtus.

Üleväärtustatud Aasia valuutadest tekkinud probleemid olid väga reaalsed, aga põhjus ja tagajärg polnud isegi mitte suurusjärgu võrra proportsioonis. Turud toimivad sageli põhimõttel: investeeri siis, kui teised investeerivad, ja ära investeeri siis, kui teised ei investeeri. Vastavad otsused sünnivad tööpäeva lõpus Manhattani pubis püstijalu õllekruusi taga. Tekib küsimus, kus siin see teadus või teadlik otsus on?

Muu hulgas olgu märgitud, et Kagu-Aasia kriisi ähmis likvideerus Eesti rahvuslik pangandus. Bruegeli Instituudi andmetel (Policy Brief, august 2008) oli 2004. a seisuga välispankade osa Euroopa Liidus kõige suurem Eestis – 99%, Tšehhi Vabariigis 97%, Slovakkias ja Leedus 93%. Võrdluseks: Saksamaal 6%, Itaalias 10% ja Suurbritannias 20%. Nii et «õnneks» ei sõltu finantsturgudel meist enam midagi.

Euroopa pangad on muutunud üha suuremaks ja üha rahvusvahelisemaks. Kui 1997. aastal olid ELi 15 suurema panga varad 3,2 triljonit eurot, siis 2006. aastal ligi 11 triljonit. 1997 asus neist teises ELi riigis alla 5%, 2006 ligi kolmandik. Järeldused eelnenust võib Postimehe lugeja juba ise teha.

*Autor on oma artiklis osaliselt refereerinud William Cohani artiklit «Kas me kunagi õpime oma vigadest?» 6. oktoobri Irish Timesis