Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dagmar Lamp: Missis Aasta Abielunaise valimised 2017

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Dagmar Lamp | FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Sel nädalal lahvatas lõkkele debatt Eesti Naisliidu korraldatava aasta ema konkursi ümber. Kuna konkursitingimuste kohaselt võib kandidaadiks esitada vaid naise, kes on abikaasaga koos üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last, tekitas see arusaadavalt paljudes inimestes pahameelt – ka minus.

Ma mõistan lihtsat tõsiasja, et konkurssi korraldades tuleb kuskile piir tõmmata, ning mõneti mõistan ka naisliidu esinaise Siiri Oviiri selgitust, et 20 aastat tagasi, kui statuuti paika seati, olid ajad teised: lahutuste arv oli laes ning nad tundsid, et abielu kui sellist tasuks ühiskonnas rohkem väärtustada.

Samas on ajad ju ometi edasi läinud. Tõsiasi, et tegemist on autasuga, mille annab igal aastal üle president, lisab konkursile olulist kaalu. On selge, et alati jääb Eestisse inimesi, kelle jaoks ongi abielu suurim väärtus, ja keegi ei keela neile selliseid vaateid. Minul tekib aga küsimus, miks me peame ühe peremudeli ülistamise käigus maha tegema teisi peremudeleid – neid, mis on Eesti ühiskonnas samuti väga levinud? Arvestades, kui levinud on Eestis perevägivald ning kui raske on perevägivalla all kannatavatel naistel abikaasa juurest ära tulla, siis miks peab nende jaoks sageli elupäästmiseks olulise otsuse ühiskondlikul tasandil veel raskemaks tegema?

Löök pole tabanud mitte ainult seksuaalvähemuste esindajad või peresid, kes elavad koos, kuid pole abielus, vaid ka üksikvanemaid, kelle elu pole samuti üleliia kerge. Oviiri vihjed sellele, nagu tähendaks üksikemaks olemine automaatselt seda, et tegemist on naisega, kes igal jõululaupäeval järglastele aktiivselt uut «issit» tutvustab, on ausalt öeldes solvavad. Muidugi, jah, inimesi on igasuguseid, kuid üksikvanemad, keda mina tunnen, rabavad sageli mitme vanema eest ning otsused, mida nad oma laste huvisid esikohale seades teevad, ei ole sugugi iga esimese ettejuhtuva mehe kojuvedamise mõõtu, pigem vastupidi – ennast asetatakse tagaplaanile ning pole harvad juhusedki, kus emad loobuvad laste nimel isiklikust elust sootuks. On nad seetõttu vähem väärtuslikud emad?

Enim on aga häirima jäänud n-ö abielupooldajate seisukohad, mis tembeldavad minusuguseid probleemile osutajaid radikaalideks ja Eesti ühiskonna õõnestajateks. Tahaks siinkohal lihtsalt ohata ja käsi laiutades küsida: miks ei võiks me kõik lihtsalt läbi saada? Miks ei võiks me tõsta esikohale laste huvisid ning mõista, et lihtsalt abielu ei ole miski imevits, mis lastele turvalise elukeskkonna tagab. Kui see nii oleks, poleks meil Eestis ühtki õnnetut last.

Tagasi üles