Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Martin Kala: islamofoobia ja terrorismioht on Prantsuse vähemused vana vaenlasega sama teki alla ajanud

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Martin Kala | FOTO: Erakogu

Eelseisvad Prantsuse presidendivalimised on ajaloolised. Pariisis elav kolumnist Martin Kala loodab, et ka kõige ükskõiksemad inimesed selles heaoluriigis tulevad ja annavad oma hääle. Olukorra tõsidus ja äärmuspoliitikute esiletõus nõuab seda.

Prantsusmaa presidendivalimiste võtmeteemad:

  • Kuidas muuta poliitika avatumaks, kättesaadavamaks?
  • Väärtused: tõrge parteide ja protest eliidi otsuste vastu. Poliitklassi ülimadal toetusprotsent.
  • Turvalisus: mida teha paremini; kuidas kammitseda eelarvamusi?
  • Majandus: valimisplatvormid ei peegelda õrnal jääl püsivat majandust.
  • Tulevikusuund ja väärtused: rahvusluse tõus vs Brüssel; eurotsoon ja ühisraha; vabaturu edendamine, riigipiirid.

Pariisi metroo rongivagunisse sisenes tudengi mõõtu noor poeet. Laulmise ja pilli tiristamise asemel müüs mees annetuste eest oma loodud luulet. Paari euro eest sain endalegi kaks: ingliskeelse nääkluse pealkirjaks oli «Issand Jumal», prantsuskeelne pilkelugu «Päevamenüü» keskendus mõnulevalt kulinaariale.

Tõmban paralleele poeesialt prantslastele ning neile suunatud etteheidetele, mida leiab läbi aegade ja igast ilmakaarest: et nad on ülbed ja mugavad, toretsevad, isegi mitte tõsiseltvõetavad. Tõsi, prantslased on teadaolevalt kuulsad hädaldajad, kuid eeskätte siunavad nad omaenda riiki ja keskenduvad keskmisest enam tolle ebaõnnestumistele: valusale koloniaalminevikule, suutmatusele lõimida Euroopa suurimat moslemi kogukonda, kaitsta siin sepistatud ilmalikkuse mudelit, riigi haavatavust ning võimude suutmatust ennetada Pariisi ja Nice’i terrorirünnakuid, vähendada ulatuslikku tööpuudust ning leida lahendus nähtamatule majandusarengule.

Probleemid koovad murelõnga, mida suurem jagu rahvastikust veab päevast päeva endaga kaasas. Eraldi küsimus on muidugi see, kuidas pidada üleval jäika ja megakallist heaoluühiskonda, mis ei haaku pea üldsegi mitte praeguse üleilmse kapitalismi mudeliga.

Filosoof Pascal Bruckneri sõnul on põhjuseks teatud prantsuse masohhism. «Me moodustame riigi, mis lihtsalt ja jätkusuutlikult keeldub kasutamast kogu oma potentsiaali.»

Olukord on ometi mõistatuslik: Prantsusmaa infrastruktuur on üks parimaid maailmas ning siinne tervishoiusüsteem on eeskujuks kogu maailmale. Siinne elukunst ei ole üksnes tühi sõnakõlks – prantslaste elustiil ja -nägemus teevad meid kadedaks Argentinast Arhangelskini, ning seal, kus lõpeb teiste kujutlusvõime, nende oma alles algab.

Riik kui utoopiasaar

Vaatamata eelarvamustele võin oma kahekümne aasta pikkuse resideerimise järel kinnitada, et prantslased lihtsalt oskavad elada. Prantsusmaa on unikaalsete naudingute utoopiasaar, kirjutab The New York Times.

Sellises olukorras tekib küsimus, miks peakski inimene riigis, mis pakub endiselt meeldivaimat argielu ja -melu maailmas, väsitama end kurjakuulutavate uudiste või hirmu õõnestavate valimistega? Ennustatakse, et hirmunud prantslased lülitavad end valimiste eel teadlikult välja ja punkt.

On ju üldteada tõde, et valimised jätavad tihti külmaks, välja arvatud need (nt Prantsuse Rahvusrinde) valijad, kes millelegi vastanduvad või kavatsevad oma viha ja pettumust ühiskondlike muutuste (või muutumatuse) üle demonstreerida. Oleme jõudnud heaolu arengufaasi, kus meie valikud väljendavad üha rohkem soovi kõik samaks jätta.

Muretsemiseks on palju põhjust, sest ülehomne pole mingi igamehe valimine. Haamri all on rohkem kui Prantsuse Viienda Vabariigi valimiste ajaloos. Ülehomsed presidendivalimised on heaks saagiks äärmusparteidele, kellele ennustatakse mastaapset valimisedu.

Mind kummitavad metroopoeedi luuletuse viimased read: /«Ei ma palu oma Issandat; ei lasku põlvili, ei lange maha. Ma lihtsalt vahel astun läbi... et pisut lobiseda.»/

Olukorra tõsidust arvestades loodan, et ka kõige ükskõiksemad, poliitikast tüdinud prantslased kuulavad oma südamehäält ja astuvad korraks läbi, et oma hääl vestlusse paisata.

«I do not pray to my god; I do not kneel... or fall flat. I simply drop by sometimes... for a chat.»

Rahva nimel

«Pole jõudu ilma osavuseta,» ütleb prantsuse mõttetera. Tulise aplausi saatel astub valimismiitingu saali paremäärmuslaste presidendikandidaat Marine Le Pen. Ta mõjub väga soojalt, ta on inimlähedane. Sotsiaalmeedias kasutab ta hashtag’i #aunomdupeople (#rahvanimel) ning sarnaselt Donald Trumpiga lubab ta «tagastada võimu rahvale». Tausta kaunistab seinasuurune foto Le Penist hobusel, teda saatmas trühvlikoer ja põllumehelik imidž, mis veel tänagi on iga tõsiseltvõetava poliitiku karjääri nurgakiviks – La France profonde... «Me oleme omas kodus!» hüüab Le Pen püünelt («On est chez nous!»), ja tulisele aplausile jätkuks ka seda, et ta plaanitud «Frexit ei ole maailmalõpu sünonüüm». Ühtlasi paneks ta punkti «Brüsseli diktatuurile» ning püstitaks uue «Prantsusmaa prantslastele».

Marine Le Pen ütleb oma kõnedes sageli, et Euroopa on inimeste vastu, ja kutsub valijaid Euroopa vastu mobiliseeruma. Võite arvata, kas teda saadab masside edu.

Ning tema võidu korral ei tohiks üllatusena tulla see, et esimese asjana kavatseb ta euro(raha) kraavi tõugata, korraldada Prantsusmaa lahkumisreferendumi euroliidust ning kõik muud äärmuslikud jamad sinnaotsa. Kas seekord on ksenofoobsel Rahvusrindel tõesti reaalne võimalus pääseda võimule?

Taob tulist rauda

Le Pen taob tulist rauda. Majanduse stagneerumine, töötuse kasv ning elatustaseme langus on kõik need pisitõed, mis äärmuslikke suundumusi tublisti mõjutavad. Unustada ei tohiks ka mittemajanduslikke teemasid, mis õhutavad valija vihaseid meeleolusid: korruptsiooniskandaalid, immigratsioon, isikute vaba liikumine ja selle piiramine, kardinaalsed erinevused sissetulekutes, prantslaste identiteedikriis, töökohtade, riigipiiride ning usalduse kadu.

Vabakaubandus, mitmekultuurilisus ning sisseränne on muutunud tabuteemadeks, mitmed võtmeküsimused, millele on keeruline vastata, ei jõua isegi valimisväitlustesse, sest puuduvad ühesed vastused. Dialoogi puudulikkus ja teema tundlikkus avab ukse äärmuslastele, kes fundamentaalsetes küsimusis seisukohti jagavad, tekitades järgmise paradoksi: praeguseks on suurem osa prantsuse töölisklassi lahkunud vasakäärmusparteidest ja toetavad nüüd Rahvusrinnet.

Tänu levivale islamofoobiale ja terrorismiohule on ka vähemused pugenud vana vaenlasega ühe teki alla. Front National on aastakümnetega saanud Prantsuse poliitika pärisosaks ning seekord maandub kahtlemata mugavasti otse presidendivalimiste teise vooru. Palju kahtlasem on aga lõpptulemus – olla esimese vooru võitjarollis ei tähenda sama lõppvoorus.

Võimalus, et suure valimisedu saavad äärmused, meenutab mulle Prantsusmaa 2002. aasta presidendivalimisi, mil ühiskondlik muutumatu rahulolematus poliitikaga avaldus esimeses voorus valimistest hoidumises ning viimases voorus heitlusena Jean-Marie Le Peni (Marine’i isa ja partei ideoloog) ja ametis oleva presidendi Jacques Chiraci vahel, mis oli isegi Prantsuse poliitikas ennekuulmatu. Haavu lakuti hiljem.

Võib ennustada, et lõppvoorus jääb Le Pen alla, kuid tuginedes möödunudaastastele populismipööretele nii USA presidendivalimistel kui Ühendkuningriigi EList lahkumise referendumi tulemustele, ei tohiks me vist enam midagi üritada ennustada.

Uus parameeter

Selge see, et Prantsusmaa pole USA, kuid Euroopa Liidu kontekstis on ta strateegiliselt ülioluline tegija. Ütleme nii, et Prantsusmaa on Euroopale eluliselt vajalik. Selles mõttes on poliitika vigurvõimleja Le Pen palju ohtlikum, kui oskaksime praegu oletada.

Puudujäägid ausates teemades, hirm ja populism on ajapikku loonud uue ühiskondliku parameetri, mille tulemusena on paljudes liikmesriikides näod muutunud. Vahel harva soodustavad erandlikud asjaolud uute üllatavate isiksuste ilmnemist, tuues uusi nägusid poliitikasse. Mõelge Indrek Tarandile, Kaja Kallasele.

Ülehomsete valimiste kamikaze on Emmanuel Macron, endine majandusminister, praegune üksikkandidaat, esimese vooru teine suur lemmik, keda ennustatakse uueks presidendiks. Macron kehastab suurt muutust Prantsuse valimispoliitikas: ta on lõhe traditsiooniliste parteide, vasak- ja parempoolse ideoloogia vahel; iial varem pole üksikkandidaadist saanud presidenti; ning mõlemad peavooluparteid ei jõua kumbki tõenäoliselt teise vooru.

  • Üllatuste jadasse tuleb muidugi lisada oht, et inimesed ei ilmu jaoskondadesse riigis, kus muidu võetakse presidendivalimisi äärmiselt tõsiselt.
Tagasi üles