Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kadri Veermäe: Saksa türklased pole kõik Erdoğani-fännid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kadri Veermäe. | FOTO: Postimees

Türgi referendum on riigipea Recep Tayyip Erdoğani jaoks edukalt selja taga, tee on presidentaalsele riigile valla. Saksamaa kui Türgiga kõige lähemalt seotud Euroopa riigi jaoks tõi hääletus esile vähemalt ühe ebameeldiva tõsiasja.

Saksamaa sai Türgi ministrite kihutuskoosolekud riigis küll ära jätta, kuid demokraatlikku valimisõigust võõrandada ei saa, ja nii otsustaski 63 protsenti Saksa türklastest, et Erdoğani võimuvolituste laiendamine on väärt algatus, mida oma häälega toetada.

Kohe pärast tulemuste selgumist puhkes Saksamaa avalikus ruumis diskussioon ja see paistab veel mõnda aega kestvat. Selle telje moodustavad küsimused, mida arvata tulemustest ja kas üldse peaks nende põhjal mingeid järeldusi tegema.

Ühe poole arvamuse võttis hästi kokku ajakirja Spiegel endine Türgi korrespondent Hasnain Kazim. Ta kirjutas referendumi järel, et seda on valus välja öelda, aga nii ei saa, et pooldad autokraatiat, surmanuhtlust, ajakirjanike ja poliitiliste konkurentide trellide taha saatmist ning kaebad samal ajal, et Saksamaal ei aktsepteerita sind sakslasena. «Integratsioon on läbi kukkunud ja süüdi pole siin ainult Saksa riik,» võttis ta asja kokku. Kazim sai mullu muide Türgi riigi kruvide keeramist omal nahal tunda, sest tema akrediteeringut keelduti pikendamast ja nii ta sealne karjäär läbi saigi.

Teisel poolel on inimesed, kes arvavad, et ühe sündmuse põhjal ei tohiks järeldada, et sakslaste kõige pikem, 1950 alanud integratsiooniprojekt on tervikuna läbi kukkunud. Midagi eriti üllatavat praeguses tulemuses ei olnudki, sest esmajoones on hääletajate puhul tegu Türgi maapiirkondadest pärit sisserändajate ning nende järeltulijatega ehk grupiga, kes ongi traditsioone hindav ja konservatiivne. Sama sotsiokultuurilise rühma esindajad on Türgis need, kellest koosneb Erdoğani kõige kirglikum toetajaskond.

Sellist fenomeni sai näha juba 2015. aastal Türgi parlamendivalimistel, kui Saksamaal hääletas võimupartei Türgi Õigluse ja Arengu Partei (AKP) poolt 60 protsenti valijaist ja see ületas selgelt kodumaa-türklaste tulemuse. Ka toona puhkes praegusega sarnane arutelu, mille kohta saab öelda, et asi võeti teatavaks, kuid vajus unustusse, kui see nüüd taas justkui üllatusena tuleb.

Üks asi on nostalgiline side kodumaaga, kuid uuringutes on ühtlasi välja tulnud, et tegelikult tunneb enamik türklasi, et Saksamaa käitub nendega halvasti. Nii ongi hääl Erdoğani kasuks lisaks toetusavaldusele ühtlasi ninanips Berliinile, kes tihti Ankarat kritiseerib. Integratsiooniga lood ehk nii halvasti pole, nagu arvas Kazim, kuid küsida võib ikka, kas midagi saaks teha, et näiteks türgi lastel läheks tervikuna Saksa koolisüsteemis edukamalt.

Küll ei saa praeguse referendumi põhjal teha järeldust türklaste kohta Saksamaal, sest riigis elab neid peaaegu kolm miljonit, Türgi pass on jätkuvalt alles 1,4 miljonil ning neist otsustas sel korral hääletama minna vähem kui pool. Ka see on selge näitaja.

Tagasi üles