Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Artemi Troitski: ajamasin, mis ei roosteta

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Artemi Troitski | FOTO: Tairo Lutter

Rokikriitik Artemi Troitski kirjutab, miks on Makarevitš ja Mašina Vremeni vene roki suurkujud.

Küllap on igal maal olemas oma biitlid. See ei pea tingimata olema kõige esimene rokkbänd. Küll aga ansambel, mis oskas enne teisi valada muusikasse rahvusliku omapära ning tõmmata kuulajaid ligi emakeelsete lauludega.

Eestis on Beatlesi vasteks ehk Väntorel. Venemaa Beatlesiks on aga ilma igasuguse kahtluseta see tõeline ajamasin, ansambel Mašina Vremeni.

Lugu algas 1968. aastal, mil isa, tuntud Moskva arhitekt, tõi haruldaselt reisilt piiri taha poeg Andreile kaasa väga väärtusliku kingituse, ansambli The Beatles (jah, ikka ja jälle nemad!) plaadi «A Hard Day’s Night». Kuuldud muusika avaldas nii sügavat muljet, et sellest hetkest peale võttis kogu Makarevitš-noorema elu sootuks teise suuna.

Ta hakkas tundma huvi kitarrimängu vastu ja pani peagi kokku esimese ansambli, kvarteti The Kids, kus oli kaks naissolisti ja mis esines ka koolipidudel. Andrei kool oli inglise kallakuga ja keele tundmine tuligi väga kasuks. Tema uus, juba palju tõsisem ja «elektriline» grupp sai nimeks Time Machines ning see esitas angloameerika hittide kõrval ka omaenda loodud ingliskeelseid laule.

Ansambli koosseis muutus pidevalt, nagu muutus ka teismelise Makarevitši elu, kes asus õppima Moskva arhitektuuriinstituudis. Kuid suurema osa ajast veetis ta proovides ja esinemistel – peale ansambli Time Machines mängis ta basskitarri populaarses bändis Lutšije Godõ, mis esitas peale Tom Jonesi lugude ka mõne Makarevitši loodud pala.

Muide, ka mina nägin Andrei Makarevitšit esimest korda just Lutšije Godõ kontserdil 1972. aasta sügisel. Varsti saime ka tuttavaks, kusjuures täiesti muusikavälisel põhjusel. Nimelt selgus, et me kurameerisime õdedega: teda huvitas vanem õde Leena, mind noorem, Marina.

1973. aasta oli ansambli ja selle liidri elus pöördelise tähtsusega. Esiteks muutus nende nimi: selleks sai tänapäevalgi tuntud kirillitsas Mašina Vremeni. Teiseks stabiliseerus koosseis: Andrei Makarevitš – vokaal, kitarr; Aleksandr Kutikov – basskitarr, vokaal; Sergei Kavagoe – trummid, vokaal. Kavagoe oli tuntud Jaapani kommunisti poeg (või pojapoeg?) ning tõi reisilt tõusva päikese maale kaasa haruldase muusikariista, elektrioreli Acetone.

Ning viimaks, kolmanda ja peamisena hakkas Makarevitš lugusid kirjutama ja esitama vene keeles. Lugude sisu oli lihtne, aga venekeelses popmuusika traditsioonis väga ebatavaline. Enne Makarevitšit jagunesid kõigi vene rokklugude tekstid kaheks: need jäljendasid tavalist estraadilüürikat (armastus, hea tuju, tants) või siis kasutasid ära «tõsiste» luuletajate värsse alates Puškinist kuni Voznessenskini.

Esimesed olid igavad ega kandnud vähimatki mõtestatud sõnumit, teised kõlasid kunstlikult, otsekui võõrkehana. Vaja oli midagi muud, midagi uut – ja Andrei Makarevitš leidiski selle puudu oleva koostisosa üles! Kusjuures eriliselt otsinguradadel ekslematagi.

1950. aastate keskel, Hruštšovi sula algul, tekkis Venemaal ja omandas intelligentsi seas üüratu menu nõndanimetatud bardilaul.

Ametlikku tunnustust see sisuliselt ei saanud, autorid esitasid neid väikestel kontsertidel ja need levisid makilintidele salvestatuna. Autorilaule oli väga mitmesuguseid, aga neid võis ometi hõlpsasti ära tunda hinge mineva intonatsiooni ja tihtipeale väljakutsuva teksti järgi. Vene intelligentide ebajumalaks tõusid lüürik-filosoof Bulat Okudžava, äärmiselt terav kriitik Aleksandr Galitš (paljud tema laulud olid varjamatult nõukogudevastased), irooniline romantik Juli Kim ja mõistagi ülemaaline rahva lemmik Vladimir Võssotski.

Bardi- ja estraadilaulu vahel seisis tõeline müür: laulvad poeedid pidasid poplaule rumalaks ja labaseks, estraaditähed aga kinnitasid (ja sugugi mitte aluseta), et autorilauludel puudub muusikaline viimistlus ja need on liiga primitiivsed. Makarevitš – ja selles seisabki tema ajalooline teene! – oli esimene, kes suutis sellesse müüri mõra lüüa.

Andrei laulis loomuliku, veidi iniseva häälega nõukogude noore linnainimese tegelikust elust ja tunnetest. Tema lauludes leidus irooniat, viha ja selget arusaama, et sugugi mitte kõik ei ole korras kommunismiehitajate imelises riigis.

Täna on kõige parem päev,

lipud lehvigu polkude kohal.

Täna on kõige parem päev –

täna käib lahing lollidega!

Sõpradele relvad kätte jagage –

küll nende seas juba julgeid leidub.

Sõpradele relvad kätte jagage –

ja lollid saavad hävitatud!

See on Mašina Vremeni algusaegade tuntuim laul. Raske on isegi kokku lugeda, kui mitut praeguse, Putini aja seadust see rikub: ekstremism, viha õhutamine, üleskutse vägivallale… Aga Brežnevi ajal seda lauldi. Uues «vene» formaadis esinema hakanud ansambel saavutas kohe suurt edu ning kujunes Moskva rokk-underground’i käilakujuks. Kogu maal levisid kuuldused Mašina Vremenist, mis laulvat uskumatult julgelt ja avameelselt. Näiteks sellist «riigivastast» hitti nagu kuulus «Marionetid»:

Vahel sügavalt on kahju,

et peremeest pole kusagil näha,

üles pimedasse läheb jooma,

aga nukud teda nii kuulavad,

et me lihtsameelselt usume

kõike, mida nukud välja ütlevad.

Mõned arvasid, et marionetid on nomenklatuuri kuuluvad ametnikud, teised, et neiks oleme meie kõik, lihtsad ja kuulekad nõukogude inimesed.

Võimud ei pööranud tükk aega Mašina Vremenile tähelepanu, aga kui lõpuks hakkasid, oli juba hilja: nende laule teadsid peast peaaegu kõik noored. Ma mäletan, kui üllatunud oli Makarevitš, kui saabus 1976. aasta talvel tagasi Tallinnast TPI festivalilt: «Tead mis, tuleb välja, et Eestis teatakse meie laule!»

Edasi lugemiseks liitu tasulise Postimehega

Sul ei ole hetkel tellimust. Edasi lugemiseks telli Postimees!

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO PABERLEHE TELLIMUS
KUUPILET
5.99 € /kuu
TELLI KUUPILET
PÄEVAPILET
3.99 € /päev
TELLI PÄEVAPILET
Tagasi üles