Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Artemi Troitski: ajamasin, mis ei roosteta

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Artemi Troitski | FOTO: Tairo Lutter

Rokikriitik Artemi Troitski kirjutab, miks on Makarevitš ja Mašina Vremeni vene roki suurkujud.

Küllap on igal maal olemas oma biitlid. See ei pea tingimata olema kõige esimene rokkbänd. Küll aga ansambel, mis oskas enne teisi valada muusikasse rahvusliku omapära ning tõmmata kuulajaid ligi emakeelsete lauludega.

Eestis on Beatlesi vasteks ehk Väntorel. Venemaa Beatlesiks on aga ilma igasuguse kahtluseta see tõeline ajamasin, ansambel Mašina Vremeni.

Lugu algas 1968. aastal, mil isa, tuntud Moskva arhitekt, tõi haruldaselt reisilt piiri taha poeg Andreile kaasa väga väärtusliku kingituse, ansambli The Beatles (jah, ikka ja jälle nemad!) plaadi «A Hard Day’s Night». Kuuldud muusika avaldas nii sügavat muljet, et sellest hetkest peale võttis kogu Makarevitš-noorema elu sootuks teise suuna.

Ta hakkas tundma huvi kitarrimängu vastu ja pani peagi kokku esimese ansambli, kvarteti The Kids, kus oli kaks naissolisti ja mis esines ka koolipidudel. Andrei kool oli inglise kallakuga ja keele tundmine tuligi väga kasuks. Tema uus, juba palju tõsisem ja «elektriline» grupp sai nimeks Time Machines ning see esitas angloameerika hittide kõrval ka omaenda loodud ingliskeelseid laule.

Ansambli koosseis muutus pidevalt, nagu muutus ka teismelise Makarevitši elu, kes asus õppima Moskva arhitektuuriinstituudis. Kuid suurema osa ajast veetis ta proovides ja esinemistel – peale ansambli Time Machines mängis ta basskitarri populaarses bändis Lutšije Godõ, mis esitas peale Tom Jonesi lugude ka mõne Makarevitši loodud pala.

Muide, ka mina nägin Andrei Makarevitšit esimest korda just Lutšije Godõ kontserdil 1972. aasta sügisel. Varsti saime ka tuttavaks, kusjuures täiesti muusikavälisel põhjusel. Nimelt selgus, et me kurameerisime õdedega: teda huvitas vanem õde Leena, mind noorem, Marina.

1973. aasta oli ansambli ja selle liidri elus pöördelise tähtsusega. Esiteks muutus nende nimi: selleks sai tänapäevalgi tuntud kirillitsas Mašina Vremeni. Teiseks stabiliseerus koosseis: Andrei Makarevitš – vokaal, kitarr; Aleksandr Kutikov – basskitarr, vokaal; Sergei Kavagoe – trummid, vokaal. Kavagoe oli tuntud Jaapani kommunisti poeg (või pojapoeg?) ning tõi reisilt tõusva päikese maale kaasa haruldase muusikariista, elektrioreli Acetone.

Ning viimaks, kolmanda ja peamisena hakkas Makarevitš lugusid kirjutama ja esitama vene keeles. Lugude sisu oli lihtne, aga venekeelses popmuusika traditsioonis väga ebatavaline. Enne Makarevitšit jagunesid kõigi vene rokklugude tekstid kaheks: need jäljendasid tavalist estraadilüürikat (armastus, hea tuju, tants) või siis kasutasid ära «tõsiste» luuletajate värsse alates Puškinist kuni Voznessenskini.

Esimesed olid igavad ega kandnud vähimatki mõtestatud sõnumit, teised kõlasid kunstlikult, otsekui võõrkehana. Vaja oli midagi muud, midagi uut – ja Andrei Makarevitš leidiski selle puudu oleva koostisosa üles! Kusjuures eriliselt otsinguradadel ekslematagi.

1950. aastate keskel, Hruštšovi sula algul, tekkis Venemaal ja omandas intelligentsi seas üüratu menu nõndanimetatud bardilaul.

Ametlikku tunnustust see sisuliselt ei saanud, autorid esitasid neid väikestel kontsertidel ja need levisid makilintidele salvestatuna. Autorilaule oli väga mitmesuguseid, aga neid võis ometi hõlpsasti ära tunda hinge mineva intonatsiooni ja tihtipeale väljakutsuva teksti järgi. Vene intelligentide ebajumalaks tõusid lüürik-filosoof Bulat Okudžava, äärmiselt terav kriitik Aleksandr Galitš (paljud tema laulud olid varjamatult nõukogudevastased), irooniline romantik Juli Kim ja mõistagi ülemaaline rahva lemmik Vladimir Võssotski.

Bardi- ja estraadilaulu vahel seisis tõeline müür: laulvad poeedid pidasid poplaule rumalaks ja labaseks, estraaditähed aga kinnitasid (ja sugugi mitte aluseta), et autorilauludel puudub muusikaline viimistlus ja need on liiga primitiivsed. Makarevitš – ja selles seisabki tema ajalooline teene! – oli esimene, kes suutis sellesse müüri mõra lüüa.

Andrei laulis loomuliku, veidi iniseva häälega nõukogude noore linnainimese tegelikust elust ja tunnetest. Tema lauludes leidus irooniat, viha ja selget arusaama, et sugugi mitte kõik ei ole korras kommunismiehitajate imelises riigis.

Täna on kõige parem päev,

lipud lehvigu polkude kohal.

Täna on kõige parem päev –

täna käib lahing lollidega!

Sõpradele relvad kätte jagage –

küll nende seas juba julgeid leidub.

Sõpradele relvad kätte jagage –

ja lollid saavad hävitatud!

See on Mašina Vremeni algusaegade tuntuim laul. Raske on isegi kokku lugeda, kui mitut praeguse, Putini aja seadust see rikub: ekstremism, viha õhutamine, üleskutse vägivallale… Aga Brežnevi ajal seda lauldi. Uues «vene» formaadis esinema hakanud ansambel saavutas kohe suurt edu ning kujunes Moskva rokk-underground’i käilakujuks. Kogu maal levisid kuuldused Mašina Vremenist, mis laulvat uskumatult julgelt ja avameelselt. Näiteks sellist «riigivastast» hitti nagu kuulus «Marionetid»:

Vahel sügavalt on kahju,

et peremeest pole kusagil näha,

üles pimedasse läheb jooma,

aga nukud teda nii kuulavad,

et me lihtsameelselt usume

kõike, mida nukud välja ütlevad.

Mõned arvasid, et marionetid on nomenklatuuri kuuluvad ametnikud, teised, et neiks oleme meie kõik, lihtsad ja kuulekad nõukogude inimesed.

Võimud ei pööranud tükk aega Mašina Vremenile tähelepanu, aga kui lõpuks hakkasid, oli juba hilja: nende laule teadsid peast peaaegu kõik noored. Ma mäletan, kui üllatunud oli Makarevitš, kui saabus 1976. aasta talvel tagasi Tallinnast TPI festivalilt: «Tead mis, tuleb välja, et Eestis teatakse meie laule!»

Ma sõitsin Mašina Vremeniga 1978. aasta mais Sverdlovskisse tudengifestivalile ja seal laulis kogu saal koorina ansamblile kaasa, ehkki ei Makarevitš ega keegi trupist olnud varem Uurali kanti sattunud. 1979. aasta lõpul toimus Mašina Vremeniga üsna loogiline muutus: põrandaalusest bändist sai professionaalne. Selleks oli vaja minna teatavale kompromissile: repertuaari tuli võtta nõukogude ametlike heliloojate laule.

Aga isegi see ei päästnud ansamblit selle eest, et rokkmuusika üleüldise vaenamise aastatel NSV Liidus (1983–1984) keelati neil sootuks esineda, pandi nad prooviperioodile. See põlastamine ei kestnud aga kaua ja nagu kogu Vene roki, nii päästis ka Mašina Vremeni peatselt alanud perestroika. Siis, noorte tuliste rokkarite taustal – Kino, Alissa, Televizor ja teised –, kõlasid Makarevitši laulud juba mõnevõrra vaoshoituna.

Tasapisi muutus Mašina Vremeni rahvuslikuks kultuuriväärtuseks: juubelikontserdid Punasel väljakul, riiklikud autasud, fotoseansid koos riigijuhtidega. Ansambli koosseis kinnistus lõplikult: Makarevitši ja Kutikovi kõrval olid seal Valeri Jefremov trummidel ja Andrei Deržavin klahvpillidel. Mašina Vremeni auks tuleb siiski öelda, et erinevalt paljudest teistest möödunud aastakümnete kangelastest on nad järjekindlalt repertuaari uuendanud ning ka paljud uued laulud on väga head («Pole vaja painutada ennast muutliku maailma koorma all», «Suure viha ajastu», «Ta lendas öösel» ja nii edasi).

Üks Mashina Vremeni uuematest albumitest on salvestatud legendaarses Londoni Abbey Roadi stuudios – nii täitus nende ammune unistus! Muide, muusikalises mõttes ei ole ansambel kõigi nende aastate jooksul üldse muutunud: nad esitavad endiselt traditsioonilist, vaat et lausa konservatiivset rokki. Nii et Abbey Road sobis neile imehästi. Saša Kutikov teostab oma muid muusikalisi huve produtsendina, Andrei Makarevitš aga kõrvalistes, põhitrupiga täiesti seostamata projektides.

Need on Orkestr Kreolskogo Tango (omamoodi etniline estraad), Idiš Džaz (20.–30. aastate sving ja fokstrott) ja veel mitu väiksemat džässikollektiivi. Traditsiooniline džäss ongi praegu kitarrist Makarevitši lemmik – ta on avanud Moskvas Sretenka tänaval isegi kahe saaliga džässiklubi Jam, kus rokkaritel ei lasta esineda.

Mašina Vremenil ja selle juhil kulges kõik sujuvalt ja edukalt kuni ühe kurikuulsa, poliitilise värvinguga sündmuseni. 2014. aasta suvel, mil parajasti oli üles köetud sõjaline hüsteeria Krimmi ja Donbassi ümber, lubas Andrei Makarevitš endale mõtteavaldusi rahu ja sõpruse teemal Ukrainaga ning andis kontserdi «vaenulikele» lapspõgenikele. Siis hakati massimeedias muusikut tõepoolest massiliselt ründama, mida, nii kahju, kui seda pole öelda, toetasid ka paljud lihtsad inimesed, kahtlemata ka hulk tema varasemaid austajaid.

Ma suhtlesin tol raskel suvel Andreiga päris palju ja võin kinnitada, et ta elas seda sügavalt üle, kõige muu hulgas ka kontsertide tühistamise ja õelate rünnakute pärast televisioonis. «Kui palju aastaid olen laulnud inimestele armastusest, headusest, ilust – ja mulle tundus, et mind mõistetakse. Nüüd näen, et see pole sugugi nii.» Jah, nagu laulab Makarevitši sõber ja kolleeg Boriss Grebentšikov: «Nelikümmend aastat olen laulnud ja nagu poleks suud lahti teinudki.»

Andrei võttis mehiselt vastu kõik hoobid, ilma et oleks täiesti liimist lahti läinud, emigreerunud või ära hüpanud. Ta isegi sai valmis päevakajalise sooloalbumi «Hronika tekustšihh sobõtii», mis jätkab Aleksandr Galitši satiirilist suunda, ning selle kõrval ka Mašina Vremeni uue albumi «Võ».

Jah, rokkveteranide trupp elas kõik vahepealse koos temaga üle, ehkki kohtab seniajani, küll juba leebemat vastutegevust ning ka kollektiivi enda sees leidub erimeelsusi. Ja kui otsustada arvustuste põhjal, on nad endiselt väga heas vormis. «Elav legend» on Mašina Vremenile igati sobiv silt. Kusjuures ma seaksin rõhu sõnale «elav».

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Tagasi üles