Praegu võib vabalt juhtuda, et Ida-Virus lagastanud ettevõte saab Tallinnas edukalt taas uue loa ja vastupidi; või reostaja maksab trahvi ära ja tegutseb rahumeeli edasi; või läheb pankrotti ja jätab enda korraldatud jama riigi kanda. Seetõttu oleks tagumine aeg muuta jäätmelubade väljastamise süsteemi, kirjutab endine keskkonnakaitseinspektor Meelis Ludvig.
Igal kevadel puhkeb Eestis prügisõda: omavalitsused ja kodanikuaktivistid korraldavad kampaaniaid, et metsaalused ja kraaviperved saaksid prügist puhtaks. Selle laga koristamiseks kulutatakse igal aastal sadu tuhandeid eurosid. Aga halvemal juhul kestab see puhtus vaid mõne kuu. Miks see nii on, räägitakse oluliselt harvem.
Hiljaaegu pidas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra Tallinnas maha oma isikliku prügisõja ning näitas näpuga üheselt ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil omavalitsuse poole. Tegelikult haukus ta veidi vale puu all.
Jah, omavalitsus saaks kohtadesse, kuhu teadaolevalt isetekkelised prügimäed iga-aastaselt ilmuvad, teoreetiliselt panna näiteks kaamerad. Aga selleks, et kõiki reostajaid niimoodi tabada, peaks olema kaameraid väga-väga palju. See ei ole reaalsuses teostatav. Samuti pole mõeldav, et iga sellise koha juures passiks näiteks mupo ehk munitsipaalpolitsei inspektor.
Üks lahendus, mida omavalitsus võiks kaaluda, on järgmine: igaüks, kellel on jäätmeveo leping, saaks kupongi, mille alusel on õigus kord aastas tasuta ära anda vana diivan või kapp. Selle saaks korraldatud olmejäätmeveo lepingusse sisse kirjutada ning nii teeks prügifirma kord-kaks aastas suuremahulise prügi ringe.
Teine meede, mis ju tegelikult juba toimib, on jäätmejaamad. Igal omavalitsusel on need olemas, aga inimesed kas ei tea nende olemasolu, nende asukohta või ei sobi lahtiolekuajad. Kui arvestada, et enamiku kraami ära andmine jäätmejaama on tasuta, siis tekib küsimus küll, miks inimene põõsa alla jõudis, aga jäätmejaama mitte.
Nii või teisiti on mainitud meetmed mõeldud eelkõige tavainimestele, füüsilistele isikutele. Kui prahistamispaiku lähemalt vaadata, siis suuremad kogused on selgelt firmade toodud – prügi hulk ja koostis on lihtsalt selline, et vaevalt see ühest tavalisest majapidamisest pärit on.
Lisaks on suur probleem olnud aastate jooksul ladustajatega: kuskile kerkivad hiiglakogused rehve või muud laga, seisavad seal aastaid, aga firma, kelle omand see justkui on, laiutab käsi, et neil pole raha või nemad on juba pankrotis.
Tartus mäletame hästi Raadi ja OÜ Utileegi juhtumit, kui Raadi vanale sõjaväelennuväljale koguti nii Teeme Ära aktsiooni käigus kui ka muudest allikatest tohutu kogus prügi – ainuüksi rehve oli vist ca 12 000. Need seisid seal aastaid, põlesid ja reostasid. Nii tegi valjuhäälselt ülistatud «Teeme ära» kampaania vähemalt Tartus suurt moraalset kahju ja jahutas oluliselt tartlaste talgulembust. OÜ Utileek sai küll raha nende utiliseerimiseks riigilt kätte, aga kohustusi ei täitnud. Samalaadne probleem oli samal firmal ka Harjumaal. Riik laiutas käsi ja kulutas näiteks Raadil probleemi lahendamiseks üle poole miljoni euro lisaraha.
Siin tuleb mängu riigi kui korraldaja roll. Oluline teema on riiklike jäätmelubade väljastamine. Täna saab jäätmeloa praktiliselt igaüks, kel on soovi. Tausta kontroll on sisuliselt olematu. Ettevõtetele, kel on selleks tegevuseks kindel soov, tuleks kehtestada pangagarantiid, tagatised, nii et päris igaüks jäätmekogujaks hakata ei saaks.
Praeguse süsteemi järgi maadleb keskkonnainspektsioon hulga rikkumiste ja menetlustega, reostaja maksab trahvi ära ja tegutseb rahumeeli edasi. Või läheb pankrotti ja jätab enda korraldatud jama riigi kanda. Täiendava kontrolliga oleks võimalik vähemalt osaliselt ära hoida praegused juhtumid, kus vedamisloa saanud prügikäitleja veab raha kokkuhoiu või muul põhjusel oma koormad hoopis metsa alla. Kui oled kord pahatahtliku tegutsemisega vahele jäänud, siis jäätmeluba tühistatakse või muud taolist.
Jäätmelubade väljastamise süsteem võiks olla analoogne relvalubadega. Oleks üks osakond, kus on kogu info koos nii selle kohta, mis seis on mingi loaga, kui ka niinimetatud pahatahtlike tegutsejate kohta.
Praeguse keskkonnaameti killustatuse juures võib vabalt juhtuda, et Ida-Virus lagastanud ettevõte saab Tallinnas edukalt taas uue loa või vastupidi. Igal juhul tuleks – ja saaks hea tahtmise korral ka tänase süsteemi juures – vältida korduvalt karistatud ettevõtetele või ridamisi pankrotte tekitanud ettevõtjatele jäätmelubade väljastamist. Kui firma on juba korra riigi rahakoti kulul oma laga lasknud koristada, siis peaks ta sellest valdkonnast eemal hoidma.
Samuti tuleks jäätmeseadusesse tagasi panna punkt, et juhul kui saastaja on tuvastatud, aga tal ei ole rahalisi vahendeid, siis tuleb koristuskohustus maaomanikule. Kahjuks võeti viimaste muudatustega see punkt eelmise koalitsiooni ajal seadusest välja. Ehk oskab Vakra kommenteerida, miks?
Hetkel on nii, et kui keskkonnainspektsioon tuvastab ebaseadusliku ladustaja või prügi selleks mitte ette nähtud kohta vedanud firma, aga vedajal pole raha, siis kohaldatakse asendustäitmist ja riik kannab kahju. Maaomaniku kaudu saaks survet avaldada ning see mõjuks kindlasti – keegi ei taha, et tema kinnisvara kallale minnakse.
Nagu öeldud, võib tänasel päeval jäätmevedajaks hakata põhimõtteliselt igaüks. Täidab teatud tingimused, rendib platsi, veab selle jäätmeid täis ja justkui tegeleb sortimisega. Hiljemalt kolme aastaga peaks olema vaheladustusplatsil jäätmed sorteeritud. Aga sageli ei ole.
Õigemini on probleem sageli selles, et platsile veetakse jäätmeid juurde ning väga keeruline on tuvastada, et just see rehvi- või muu hunnik on olnud seal enam kui kolm aastat. Enamasti on nendel ladustajatel aga leping maaomanikuga ning sel juhul oleks ka maaomanik ilmselt enam huvitatud, mis tema maal toimub, kuidas toimub ning ega seal midagi ebaseaduslikku ei toimu.
Ja ilmselt tasuks ka kaaluda jäätmelubade väljastamisel (ning uuendamisel) konkreetsete tegevuskavade nõude sisseseadmist ning nendest hiljem kinni pidamist. Mitte nii, et kogume kokku ja siis vaatame, mis saab. Kui selleks tuleb seadust karmistada, siis tehkem seda. Riigi kontroll ja ettevõtjate vastutus peaks olema toimiv kooslus. Et ei jätkuks nii, nagu praegu vahel juhtub, kus ettevõtja võtab ettevõttest sadu tuhandeid eurosid kasumit, sõidab uhke autoga, aga tema kogutud rehvid või muu taoline mädaneb aastaid.
Mis puudutab aga rehve, siis need võiks koormata pandimaksuga analoogselt karastusjookide taaraga: ostmisel tasud maksu, kasutatud rehvide tagastamisel saad maksu tagasi ja rehvid lähevad taaskasutusse, mitte metsa alla.
Kiireid lahendusi nendele probleemidele pole, aga valdavas osas on pall täna tegelikult seadusandja käes. Seega sooviks riigikogu keskkonnakomisjonile ja tema esimehele pigem jõudu reaalsete lahenduste välja töötamisel ja vähem oma tegematajätmiste tulemuste vastu kärarikkalt protestimisel.