Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Makarevitš: küsimusest «Kelle oma on Krimm?» on juba kõrini

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andrei Makarevich | FOTO: Scanpix

Vene vanimat tegutsevat ansamblit Mašina Vremeni on nimetatud vene biitliteks. Nende edu üks saladus on olnud nende terava ühiskondliku närviga laulja Andrei Makarevitši sügavad laulutekstid. Makarevitš räägib intervjuus Postimehele nii muusikast, bändist kui ka sellest, mis Venemaal toimub.

Hiljuti lahkunud vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko on pool sajandit tagasi kirjutanud, et poeet Venemaal on midagi enamat kui poeet. See tähendab, et poeet on terve rahva südametunnistus, kuna poeet võib oma ridadega öelda seda, mida rahvas öelda ei või. Üks sellise vene poeedi hea näide on legendaarne bard ja rokkgrupi Mašina Vremeni ninamees Andrei Makarevitš, kelle kirjutatud laulutekstides on läbi viie aastakümne olnud palju sellist, mida piiratud vabaduste tingimustes ei või välja öelda.

-Teie kirjutatud laulutekstidest on juba nõukogude ajast otsitud ridade vahele kirjutatud ühiskonnakriitikat. Kas see ongi nii mõeldud või inimesed näevad Mašina Vremeni lauludes seda, mida seal tegelikult pole?

Pean tunnistama, et see on kõigest luuleline võte. Ma ei kirjuta mingeid poliitilisi loosungeid, vaid ikkagi luuletusi.

Arvan, et ühest küljest on vene satiirilise poeesia teatav traditsioon kasutada aisoposlikku mõistukõnet. Inimesed otsivad seepärast siiani laulutekstidest peidetud mõtet, mis oli seal kunagi 1970. aastatel, kui nõukogude võimu tingimustes tuli autoritel kasutada allegooriat.

Kuid teisest küljest on väga tihti tõepoolest nii, et inimesed otsivad ja leiavad varjatud mõtte sealt, kuhu ma pole seda tegelikult sisse kirjutanud.

-Näiteks laulus «Marionetki» (e k «Marionetid») on selge allegooria nõukogude ühiskonna kohta, kus inimesed on justkui nukud nukujuhtidele tõmmata-lükata. Kui palju võimud ja tsensorid teie loomingut toona piirasid?

Nõukogude ajal polnud meie loominguline tegevus lihtsalt piiratud, vaid ühel ajal olime üldse ära keelatud. Nõukogude ajal oli vaja kogu aeg kellelegi alluda. Meile see ei meeldinud ja seepärast olid Mašina Vremeni kontserdid mitteametlikud ning lõppesid kõige sagedamini kohtumisega militsionääridega.

Laulutekstidest ma parem ei räägi. Me olime pidevalt surve all ja need pälvisid väga palju tähelepanu.

-Praegu armastavad Venemaal paljud võrrelda Putini režiimi Brežnevi või Andropovi omaga. Mida teie sellest arvate?

Uskuge mind, Putini aeg ning nõukogude aeg pole sarnased. Inimesed, kes selliseid võrdlusi teevad, mäletavad nõukogude aega väga halvasti. See, mis toona oli, oli palju hullem kui praegu.

-Mašina Vremeni tegutseb vaheaegadeta 1969. aastast alates. Näiteks Rolling Stones ja Rush on esinevatest rokkgruppidest vanemad, kuid sellegipoolest kuulute vanimate ansamblite hulka maailmas. Milline periood sellest poolest sajandist on kõige enam meelde jäänud?

Ma pole selle peale tegelikult kunagi mõelnud. Võib-olla on sellised asjad kõrvaltvaatajale paremini näha.

Meie kollektiiv tegeleb loominguga enda sees ning meie maitse ja tunnetus ei pruugi alati kokku langeda kuulajate omaga. On mõni laul, mis on saanud väga populaarseks, kuid võin öelda, et meie ise hindame oma loomingust nii mõnigi kord laule, mis pole publikumenu osaliseks saanud. Kuid lõppude lõpuks on need meie ansambli sisemised asjad.

-Kuidas juhtus, et noored raudse eesriide taga hakkasid 1960ndatel rokkmuusika vastu huvi tundma, kuulasid biitleid ja tegid ise bändi?

Raudses eesriides olid augud, läbi mille tungisid BBC, Ameerika Hääl ja teised. Oli neid, kel õnnestus läänes ära käia, ning loomulikult toodi sealt vinüüle, millest teised said koopiaid teha. Nii see toona käis: inimeselt inimesele ja lindilt lindile.

-Kas mäletate näiteks oma esimest tutvust biitlitega?

Otse loomulikult. Esimest korda kuulsin biitleid oma naabri juures. Mäletan, et tulin koolist koju, tema salvestas parasjagu biitlite vinüüli lintidele ümber. Kuulasime koos ja naaber ütles mulle: «Vahi totu, mida briti kutid juba sinu vanuses teevad!» Mulle avaldas see toona tohutut muljet.

-Milline kontsert on teile ligemale poolest sajast aastast enim meelde jäänud?

Selliseid kontserte on palju. Meil oli 1976. aastal suurepärane kontsert Tallinnas noorte muusikute festivalil. Saime peaauhinna. Peale selle on meeles Tbilisi festival 1980ndast. Kaasanis mängisime 2008. aastal festivalil «Maailma loomine», see tõi kokku 750 000. Ja loomulikult Mašina Vremeni 25. tegutsemisaasta kontsert Punasel väljakul, kuhu meid tuli kuulama 350 000 inimest.

Kontserte, mis on eriliselt meelde jäänud, on tegelikult palju.

-Te ei nimetanud Mašina Vremeni ilmselt legendaarseimat ülesastumist 1991. aastal augustiputši barrikaadidel valitsushoonet ehk nn valget maja kaitsma kogunenud inimestele. Selle eest andis Jeltsin kogu bändile ordenid «Vaba Venemaa kaitsjatele». Mis on sellest kontserdist meelde jäänud?

Ma ei mäleta 1991. aasta augustist mitte midagi erilist. Mäletan, et sadas vihma, mistõttu oli küllaltki ebameeldiv kitarri mängida. Üldse oli kitarrist kahju, sest see oli võõras kitarr. Keegi tõi selle mulle lihtsalt.

-Kas oli hirmus?

Hirmus polnud. Pigem lõbus.

-Te olete ilmselt juba tüdinenud küsimustest à la «kellele kuulub Krimm», mida arvate Medvedjevist-Navalnõist-Savtšenkost või kellestki neljandast?

Ausalt öeldes on mul sellest kõrini, kui mõni ajakirjanik helistab ja midagi sellist küsib. Ma ei taha olla papagoi, kes korrutab kümme korda, mida on juba öelnud. Mida mul on öelda olnud, seda olen juba öelnud.

Edasi lugemiseks liitu tasulise Postimehega

Sul ei ole hetkel tellimust. Edasi lugemiseks telli Postimees!

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS
KUUPILET
5.99 € /kuu
TELLI KUUPILET
PÄEVAPILET
3.99 € /päev
TELLI PÄEVAPILET
Tagasi üles