Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Erkki Bahovski: braavo, EKRE!

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Erkki Bahovski | FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti Konservatiivse Rahvusliku Erakonna (EKRE) esimees Mart Helme ütles 9. aprillil peetud kõnes, et eesti kultuurieliit on lahti öelnud rahvuslikest eesmärkidest ega ole suutnud saavutada seda, mida sõjaeelne kultuurieliit. «Kui võrdleme 22 aastat esimest Eesti Vabariiki ning 25 aastat praegust vabariiki, siis näeme, et viimase 25 aasta kultuurisaavutused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud,» tsiteerib Postimees Helmet (kõne originaaltekst pole EKRE koduleheküljelt leitav, sestap pean rahulduma «kallutatud» ajakirjandusega).

Ja oodatult puhkes meie mesilastarus suur sumin. Nördinud kultuuritegelased üritasid intervjuudes ja artiklites Helme väiteid ümber lükata, kusjuures viimane pidi siis oma öeldut mitu korda selgitama.

Nagu alati, võiks öelda. EKREst tuleb mingi pöörane avaldus, kõik ahmivad õhku, järgneb vastastikune süüdistamine ja seletamine, kuni tuleb järgmine avaldus. Midagi muud vahele naljalt ei mahu.

Kui Eesti astus Euroopa Liitu ja NATOsse, tekkis küsimus, missugused on meie uued eesmärgid, mille poole püüelda. Vahepeal oli selleks ehk euroalaga ühinemine, aga see möödus suhteliselt käratult ja probleem jäi. Nüüd täidab tekkinud vaakumit EKRE, sest nemad on need, kes määravad Eesti avalikkuse agenda ja seavad meile uued eesmärgid. Teised – erakonnad, president, ajakirjandus – sinna agendasse väga ei panusta. Möödunud nädalal sekkus ehk kuidagimoodi näitleja Henrik Kalmet, kes kritiseeris muidu populaarset Tallinna Linnateatrit.

Küsimus on ka piiris. Või õigemini, kuhu keegi selle endale tõmbab. Kas kujutate näiteks ette, et Postimehe esiküljel ilmuks lugu, mille järgi võiks mõne kohtuniku pea veereda? Või et sama seisukoht oleks väljendatud lehe juhtkirjas? Aga riigikogu kõnepuldist, palun, pole probleemi. Ja jälle avalikkus arutab.

Võibolla peaks eesti ajakirjandus piire veidi laiendama, et avalikkuse agendasse sekkuda. Eelmisel sügisel nimetas Briti tabloid Daily Mail oma esiküljel rahvavaenlasteks neid kohtunikke, kelle arvates ei saaks Brexit toimuda ilma parlamendi nõusolekuta.

Niisiis, eesti ajakirjandus, ärge hoidke värve kokku – võtke lahti nõukogude ajakirjandus ja vaadake näiteks, mida toona NATO ja lääne kohta tervikuna kirjutati. Või avage toonased ajalooraamatud, kus tõrvati sõjaeelse vabariigi tegelasi. Lugege Lenini teoseid. Saab vajaliku sõnavara küll.

Sel aastal möödus suhteliselt vaikselt KAPO aastaraamatu arutelu. Aga KAPO, pingutage väheke, kirjutage näiteks, et Vene mõjuagentide pead peaksid veerema. Arutelu jätkuks kauaks...

Niisiis, EKRE, braavo! Ma ei jaga enamikku EKRE vaadetest, aga aplodeerin nende oskusele avalikkuse agendat domineerida. Ainult üks küsimus: kes on järgmine EKRE sihtmärk? Lisaks nn tavalistele kahtlusalustele ehk homodele, multikulti tegelastele, vasakliberaalidele ja teistele kahtlastele ühiskonnaelementidele. Kohe-kohe on käes pronksiöö kümnes aastapäev ja siit juba midagi leiab.

Võiks ju eeldada, et oma sauna saavad need, kes Tallinna kesklinnas rüüstasid ja märatsesid, aga see oleks liiga lihtne. Pakun, et sauna saavad hoopis politseinikud, keda polnud kohal, kui rahutused toimusid.

EKRE strateegia ju töötab, seda näitab ka kasvanud reiting ja tõus – võibolla hetkeks, võibolla mitte – populaarsuselt kolmandaks erakonnaks. Kohalikud valimised lähenevad vääramatu jõuga, seega tuleb panuseid üha tõsta. Kuid Eesti avalikkus ise on oma agenda kaotanud. Kuidas seda tagasi saada, see on miljoni dollari küsimus.

Tagasi üles