Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: müüdid Eesti kohta. 1. osa – Nõukogude Liit toitis laisku tšuhnaasid

Lisatud graafik

25
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Erik Prozes

Mis otstarbel on Venemaa alustanud müüdi «Nõukogude Liit toitis Baltikumi» levitamist ja kui tõene see on, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin esimeses osas sarjast «Müüdid Eesti kohta».

Nagu teada, on müütide loomine tänapäeval põhiline vahend, millega võimud juhivad ühiskonda. Müüdid võimaldavad sisendada inimestele valesid ideaale, püstitada valesid eesmärke ja viia valele teele, mis harilikult lõpeb kuristikus.

Selles suhtes on Nõukogude Liit ja Venemaa hiilgavad näited tõhusast müüdiloomest.

Müüdid rahvaste sõprusest, Vladimir Iljitš Lenini surematust õpetusest, kapitalismi peatsest krahhist ja kommunismi ülemaailmsest võidust teenisid kaua punaimpeeriumi ja viisid ka selle lõpuks kokkuvarisemiseni.

Praegune Venemaa on üks põhilisi müütide genereerijaid. Need levivad laialdaselt kõikvõimaliku meedia, kaasa arvatud interneti, televisiooni ja raadio kasutamise tõttu.

Müüdivalik on hirmule ja allumisele toetuvale autoritaarsele võimule traditsiooniline: Venemaad ümbritsevad igast küljest vaenlased, Euroopa ja Ameerika tahavad vene rahvast orjastada. Vladimir Putin on Venemaa õitsengu ja sõltumatuse ainuke tagatis. Euroopa Liitu ootab peatne krahh, Venemaad aga vältimatult taas imperiaalne ülevus.

Vene jalgpallifänn, seljas T-särk, millel on kujutatud president Vladimir Putinit. / Scanpix

Võib tunduda, et mis meil, pisikese vaikse Eesti elanikel, on asja Kremli juhtide poliitiliste mängudega. Las lõbutsevad omaette, lollitavad Venemaa rahvast propaganda ja väljamõeldistega.

Ent Moskvas loodavate propagandistlike müütide sihtauditoorium ei ole üksnes Venemaa ühiskond, vaid ka Euroopa rahvad. Venemaa eriteenistused viivad plaanipäraselt ja metoodiliselt ellu strateegiat, mille siht on purustada Euroopa poliitiline stabiilsus, levitades ja paljundades selleks mitmesuguseid müüte ja kuuldusi, vallandades terveid desinformatsiooni ehk – nagu praegu on moodne öelda – libauudiste laineid.

Kusjuures seda tehakse väga sihikindlalt. Müütide loomisel arvestatakse hoolikalt konkreetse auditooriumiga, neile antakse selge rahvuslik eripära. Nii on loodud terve seeria müüte Ukraina kohta, aga ka Poola ja mõistagi Baltimaade kohta.

Miks on Baltimaad langenud inforünnakute ohvriks?

Olen uurinud Venemaa televisiooni ühiskondlik-poliitiliste saadete ning mitme patriootliku kallakuga portaali ja saidi sisu (eriti nende, mille on võtnud oma hoole alla Venemaa relvajõudude peastaabi peavalitsus, tuntud ka kui GRU). Selle uurimise põhjal võin teha järgmise järelduse:

Venemaa ajakirjanduses arutatavate välispoliitiliste teemade reitingus on Baltimaad stabiilselt kolmandal kohal Süüria ja Ukraina järel. See on igati mõistetav: Eesti, Läti ja Leedu on kõigile Venemaa patriootidele väga hell teema. Balti riigid on ainsad kunagise Nõukogude Liidu liiduvabariigid, millest on saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid. See tähendab, et väljavaade tuua nad taas Venemaa võimu alla on järsult ahenenud.

Ent just Venemaa kunagise mõju taastamine kogu nõukogudejärgses ruumis on tänase, Putini juhitava võimuaparaadi poliitilise doktriini sisu ja mõte. Pealegi on Leedu, Läti ja Eesti edukas ja püsiv majandusareng tõeline okas majanduskriisi üle elava Venemaa silmis.

Venemaa ametliku ajalookontseptsiooni kohaselt tegid kõik endised liiduvabariigid tohutu vea, kui eelistasid iseseisvust ja vabanemist endise metropoli võimu alt. Moskva silmis on tegu reeturite ja alatute äraandjatega, kellele elu ise nüüd maksab kätte järsu elatustaseme langusega (võrreldes nõukogude aja «üleüldise õitsenguga»), rahvaarvu kahanemise ja poliitilise ebastabiilsusega.

Venemaa Kommunistliku Partei toetaja. / Scanpix

Kuid edukate Balti riikide näide lõhub seda käsitust, mistõttu neist maadest ongi saanud üks peamisi infosõja objekte, mida Venemaa peab kogu Euroopa vastu. Muide, selles sõjas Venemaa eriteenistused erilise leidlikkusega ei hiilga ja nende käekiri on teada-tuntud.

Peamine tegevuse algoritm näeb ette lähtumist vastandumisest. Kui näiteks Mihhail Hodorkovski väidab, et riiklikud naftakompaniid ei maksa makse, siis meie tõestame, et see Hodorkovski ise on kõige jultunum maksudest kõrvalehiilija. Kui Aleksei Navalnõi väidab, et võimud varastavad, siis meie tõestame, et hoopis Navalnõi ise on üks suur varas. Kui Balti riikides räägitakse, et ilma Nõukogude Liiduta on elada parem, siis meie tõestame, et Balti riigid elasid kogu oma elu Nõukogude Liidu arvelt.

Niisiis, müüt, et «Nõukogude Liit toitis Baltikumi», on kujunenud Venemaa propagandistlikus meedias vaat et kõige populaarsemaks. Proovime seda lahti harutada. Ma ei hakka aga kõnelema kõigist Balti riikidest, sest elan Eestis ja esinen siin just selle riigi kaitsjana.

Esimene müüt: Eesti elas Nõukogude Liidu dotatsioonide toel

Venemaa ajakirjanduses levib laialdaselt üks pilt – jah, ma ei julgeks seda joonistust kuidagi dokumendiks nimetada. Selle iseäraliku allika põhjal tootis Nõukogude Eesti aastail 1985–1990 ühe elaniku kohta kaks korda vähem kui tarbis. Siit tuleb järeldus: kogu suur Nõukogudemaa toitis tänamatuid ja sealjuures veel ka laisku eestlasi!

Vidzeme kõrgkooli rektor Gatis Krūmiņš avaldas hiljaaegu uurimuse Nõukogude Liidu ja Balti liiduvabariikide eelarvelistest suhetest Nõukogude võimu aastatel. Ta toob ära ka näiteks 1949. aasta andmed. Eesti eraldas toona üleliidulisse eelarvesse käibemaksuna 1,3 miljardit rubla, ise sai aga üleliidulisest eelarvest 0,35 miljardit rubla.

Aga isegi Eesti venekeelne ajakirjandus on jõudnud selle uuringu objektiivsuse kahtluse alla seada. Mõni väljaanne on väljendanud arvamust, et härra Krūmiņš soovib lihtsalt vene okupantidele vastu hambaid anda.

Mitte ainult Venemaal, vaid ka Eesti venekeelses kogukonnas elab jõuliselt edasi müüt, et enne 1940.–1941. aasta Nõukogude okupatsiooni virelesid eestlased vaesuses ning alles «suur Nõukogude vend» tiris tšuhnaad mädasoost helge elu juurde.

Venekeelse Delfi kommentaatorid, ajalehe Stolitsa autorid, telekanali PBK Estonija saadetes esinevad eksperdid võrdlevad alatasa Eesti ja Soome elatustaset ning teevad järelduse, et iseseisvus ei ole tulnud Eestile kasuks. Miks? Sest Soomes on elatustase tunduvalt kõrgem kui Eestis, millest tuleneb, et eestlased, loodrid sellised, lihtsalt ei suuda oma majandust arendada.

Küllap selliste mõtteavalduste väljakäijad ei tea või ei tahagi teada selle maa tegelikku ajalugu, kus nad elavad. Oskan neile ainult soovitada Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi vene keeles ilmunud õpikulaadset raamatut «Eesti Vabariigi ajalugu».

Jah, ühelt poolt on muidugi õige, et pärast ülemaailmset majanduskriisi ei olnud eestlaste elu Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal just meelakkumine. Ent samamoodi talusid kriisijärgses maailmas raskusi kõigi Euroopa ja Ameerika riikide elanikud.

Aga juba toona ulatus Eestis makstav tunnitasu võrreldes Soomega 70 protsendini. Kahe maa elatustase oli, kui arvestada hindade erinevusi, ligikaudu ühesugune. Eesti majandus arenes stabiilselt. Maareformi järel oli jõudsalt edenenud põllumajandus. Eesti eksportis Euroopasse piimatooteid ja sealiha. Üks olulisi eksporttooteid oli ka põlevkiviõli.

Eesti esimese iseseisvusaja paarikümne aastaga langes Nõukogude Liidu osakaal kaubavahetuses viimaks nelja protsendi peale. Kuid see ei kutsunud sugugi esile kriisi: Eesti suurimad kaubanduspartnerid olid Suurbritannia ja Saksamaa. Eesti kauplused olid täis kodumaiseid ja imporditud kaupu.

1940. aastal, pärast Nõukogude okupatsiooni algust, tekkis Eestis aga toiduainete defitsiit ning Stalini spetsiaalse määrusega keelati raadiotehnika, hõberebaste naha ja muude luksusesemete müük. Siis aga tuli juba sõda, mis hävitas Eesti, ja sõja järel majanduse taastamine.

Vaieldamatult sai Nõukogude Liidu koosseisus veedetud aastatest Eestile kardinaalsete muutuste aeg. Vabariigi territooriumil rajati teid, haiglaid, koole, tehaseid, farme, linnades ehitati elamuid. Suurepärane!

Taksod. / Albert Truuväärt, Eesti Filmiarhiiv

Aga kes saaks väita, et asjad oleksid olnud teisiti või halvemad, kui Eesti oleks olnud edasi iseseisev riik? Just nüüd on õige hetk heita pilk Soomele. Seda riiki Nõukogude Liit ei suutnud ju okupeerida, isegi kui Soome kaotas 1939.–1940. aasta Talvesõja, mille tagajärjel kaotati 40 000 ruutkilomeetrit maad ja langenuid oli ligikaudu 26 000. Tohutut kahju kannatas Soome ka 1941.–1945. aasta sõja käigus. Kuid turumehhanismide ja demokraatia säilimine lubas Soomel sõja löödud haavad kiiresti parandada, riigi uuesti üles ehitada ja arengu teele asuda.

Eesti jäi samal ajal pooleks sajandiks plaanimajanduse raudsete pihtide vahele. Tulemus on käes: 2016. aastal oli Soome sisemajanduse kogutoodang ostujõu alusel 43 000 dollarit, Eestil aga umbes 30 000 dollarit inimese kohta (OECD andmed). Miks nii läks? Nõukogude Liit ju tõepoolest investeeris tublisti vahendeid Eesti majandusse. Jah, teatavas mõttes Nõukogude Liit «toitiski» Baltimaid, ainult et leiva asemel püssirohu ja tinaga.

Vaatame nüüd NSV Liidu ja Eesti eelarveliste suhete ametlikku statistikat aastail 1970–1975. Valisin selle perioodi analüüsiks nimelt seepärast, et tegu oli püsiva arengu ajaga, mil Nõukogude Liidu eelarve suples naftaraha külluses.

Võtame ette 1975. aasta. Eesti NSV enda eelarve tulu oli tol aastal 863 miljonit rubla, kulu 882 miljonit rubla. Üleliidulisest eelarvest sai Eesti juurde 60 miljonit rubla, ise aga andis sellesse 10 miljonit rubla. Puhta dotatsiooni maht 1975. aastal oli ainult 30 miljonit rubla. See ei ole nii suur summa, mis lubaks öelda, et Eesti kulu ületas tunduvalt tulu.

Kaljamüük Pärnus. Taamal gaseeritud vee automaadid. / Henn Soodla, Eesti Filmiarhiiv

Teine huvitav küsimus puudutab kulutuste struktuuri. Siin võib pead murda palju tahes, aga tõeni jõuda on peaaegu võimatu. Isegi Ameerika Luure Keskagentuur (CIA) tunnistas võimetust saada täit selgust, kui palju õieti kulutas Nõukogude Liit riigikaitse, kui palju aga rahvamajanduse arendamise peale. Meie aga peaksime proovima kokku arvata eelarvelised kulutused Eestis Nõukogude sõjaliste objektide ja sõjaväeosade peale …

Nii nagu lihavõttesink on täis pikitud küüslauku, nii oli Eesti täis pikitud sõjaväetehaseid, sõjaväe konstrueerimisbüroosid, sõjalennuvälju, mereväebaase ja raketišahte. Nõukogude sõjatööstuskompleksi eestvedamisel sai Eestist eesrindlane elektrooniliste ja raadioelektrooniliste seadmete ja süsteemide valmistamisel.

Riigikaitse hüvanguks töötasid ka suured «tsiviilsed» ettevõtted, näiteks Tallinna Punane RET, mis valmistas kuulsaid magnetoolasid Estonia. Tegelikult moodustas tsiviilotstarbeline toodang ettevõttes ainult mõne protsendi. Peaaegu kõigis Eesti tööstusettevõtetes ulatus Nõukogude ajal sõjalise otstarbega toodangu maht üldises tootmises 20 protsendist 80 protsendini. See oli iseloomulik kogu liidu ettevõtetele.

Ja muidugi leidus Eestis ka salajasi sõjatehaseid. Näiteks Narvas rajati varasema värvivabriku kohale 1947. aastal tehas Baltijets, mida kohalikud hüüdsid minevikku silmas pidades Krassilkaks. Tehas allus keskmise masinaehituse ministeeriumile, mis kureeris kogu aatomitööstust. Ülisalajases ettevõttes valmistati mitmesuguseid aparaate, sealhulgas radioaktiivsete isotoopidega termoelektrilisi generaatoreid. Sillamäel tegutses tehas Silmet, kus töödeldi uraanimaaki.

Maiparaad Nõukogude Liidus. / Scanpix

Nõukogude armee oli Eestisse eri aastatel majutanud 50 000 kuni 100 000 meest. Lisaks paiknesid Eestis Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB piirivalveväed, siseväed ja ehitusväed. CIA sõjaliste ekspertide arvestust mööda suunati Nõukogude Liidus umbkaudu 50 protsenti märkega «rahvamajandus» tähistatud kulusid riigikaitsesse. Nii võib öelda, et 1975. aastal ulatusid Eestis kulud sõjalise taristu peale kuni 250 miljoni rublani ehk peaaegu 30 protsendini vabariigi eelarve kogukulutustest.

Sealjuures selgub juubeliväljaandest «NSV Liidu rahvamajandus 70 aasta jooksul», et 1985. aastal kuulus Eestile toiduainete ja tarbekauba tootmises ühe elaniku kohta 2312 rublaga liiduvabariikide seas teine koht. Esimesel kohal oli Läti 2371 rublaga, kolmandal Leedu 1993 rublaga. Nõukogude Liidus keskmiselt oli see näitaja 1019 rubla. Eestist veeti välja sõjatoodangut, liha- ja kalakonserve, piimatooteid, paberit ja väetist. Eestis oli kõige kõrgem teravilja saagikus, suurim väljalüps ja tööviljakus. Samuti oli Eesti elatustase kõigist liiduvabariikidest parim.

Siit järeldub, et Eesti toitis Nõukogude ajal nii iseennast kui ka pidas ülal Nõukogude armeed, saades selleks üleliidulisest eelarvest minimaalselt dotatsiooni, mis kattis kõigest 20 protsenti kulust. Oponendid võivad ju vastu väita, et Eesti pidigi andma oma panuse Nõukogude Liidu üldisse riigikaitsesse. Ent ma olen päris kindel, et isegi noil ammustel 1970. aastatel oleks Eesti eelistanud olla liiduvabariigi asemel sõltumatu ja vaba riik ning Nõukogude Liidu eelarve asemel anda panus hoopis NATO eelarvesse, mis ühtlasi kindlustanuks riigi sõltumatuse.

Järgneb…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles