/nginx/o/2017/04/18/6562131t1h8714.jpg)
On üks vana laul, mida üliõpilased armastavad oma üritustel jorutada: laul sultanist, kes on Türgi kuningas. See on rõõmus viis, kuid praegune Türgi teeb viimasel ajal meid järjest murelikumaks. Mullu Türgis aset leidnud riigipöörde järel sisevaenlastele jahti pidades jõuliselt kruve kõvemaks keeranud riigipea Recep Tayyip Erdoğan kindlustas pühapäevase põhiseadusreferendumiga presidendi võimupositsioone veelgi.
President saab uue korra järgi voli kontrollida täitevvõimu: ministreid ja ametnikke ning kohtuvõimu. Ka avaneb Erdoğanil uue korra järgi võimalus püsida võimul veel kaks ametiaega ehk 2029. aastani. Võib ju otsida mistahes selgitusi, aga kõrvaltvaatajale paistab asi väga sedamoodi, et demokraatia asemel liigutakse diktatuuri poole. Sellele viitas Euroopa Nõukogu juures tegutsev nn Veneetsia komisjon, mis nõustab liikmesmaid riigiõiguse küsimustes. Rahvusvahelisi arenguid vaatlev ajakiri Foreign Policy püstitas aga Türgi Vabariigile lausa hauakivi, pealkirjastades artikli epitaafiga «RIP Turkey 1921–2017» (ingl k puhka rahus, Türgi).
Väärib märkimist, et referendum lõi Türgi selgelt pooleks. «Jah» tuli õige napilt, vaid protsendipunkti-paari enamusega. See näitab demokraatliku mõtte tunnetust ning seda, et konfliktioht on ühiskonnas nüüd erakordselt suur, sest muutused õigusruumis tulevad ulatuslikud. Sisuliselt muutub riik presidentaalseks, seejuures ilma võimude lahususeta, ning kõiki neid hääli Erdoğan niisama lihtsalt ei vaigista.
Järgmisel korral, kui rahva käest midagi küsitakse, ei pruugi praegu tagajalgadele aetud liberaalne pool enam kuigivõrd välja paista ning opositsioon, kes püüab vaidlustada äsjase referendumi tulemust, võib olla sootuks marginaliseeritud. Juba sel referendumil mõjutas Türgi avalikku arvamust oluliselt «jah»-tulemusele kallutud televisioon, tähtsaim meedium selles riigis.
Need Euroopa Liidu liikmesriigid, kes tõrjusid sisepoliitilistel ettekäänetel Türgit liikmestaatusest eemale, võivad riigi praeguse käekäigu puhul ka endale tuhka pähe raputada. Eesti seevastu on olnud Türgiga alati aus ning toetanud selgelt põhimõtet: kui täidad reegleid, võid saada ka ühenduse liikmeks. See on aga nõrk lohutus teivasjaamas, kust rong on ammu läinud.
Kuigi sõjaliselt võimekas, Türgi on ja tahab olla NATO liige. Põhja-Atlandi alliansis ollakse partneritena ühise laua taga ning selle infovälja tähtsust pole kujunenud olukorras võimalik ülehinnata. Oma liitlast ikka kuulatakse ning see teadmine on parem kui mitte midagi.
Kuid suures pildis sunnivad arengud Türgis meenutama Winston Churchilli mõtet, et demokraatia võib ju olla halvim valitsemisvorm, aga see on siiski parim halvimatest. Ka meil on neid, kes lubavad seda parandada, ja neid, kes seda usuvad. Tulemus, nagu ajalugu on korduvalt näidanud, ei too rahvale midagi rõõmustavat.