Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mihkel Mutt: mitte ainult RB – raudteest

19
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mihkel Mutt. | FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Kogu Rail Balticut tuleb vaadata laiemas kontekstis. Kuigi kainemad pead on kahelnud selle praeguses kujus algusest peale, peegelduvad avalikkuse teisenevas suhtumises RBsse ka muutused eesti ühiskonnas, kirjutab Mihkel Mutt.

Küllap on mõnigi ammu pead murdnud, miks RB eestkõnelejad ei kasuta kõige lihtsamat võtet oma kriitikuil relvad võtta: esitada n-ö kõvad arvud. Selle asemel räägitakse innovatsioonist, progressist, integreerumisest, optimeerimisest ja muust säärasest. Need on tähtsad põhimõtted, aga ei asenda konkreetseid arvestusi ja kogu jutt hakkab meenutama Elon Muski kuuasumeid.

Teiseks räägitakse avanevatest võimalustest, mis loovat põhimõtteliselt uue olukorra. Kuigi on ju selge, et võimalused võivad võimalusteks jäädagi. Keegi ei suuda praegu kindlalt näidata, kust need kauba- ja reisijatevood tulevad. Soome tunnel on paljas idee, kruiisituristid, kes hakkavad Tallinna kaudu Poola sõitma, on spekulatsioon jne. Muuhulgas peame käsitlema Balti konteksti niihästi soovunelmalisest kui ka realistlikust vaatepunktist. Minus on alati tekitanud kimbatust, kui vähe on meil vastastikust läbikäimist ja huvi. (See on nõnda sest aast kui Riia ja Tartu ei kuulu enam Liivimaa kubermangu.) Oleks naiivne uskuda, et superraudtee siin midagi oluliselt muudaks.

Poola

Kaugeltki kõik RB-vastased pole eurovastased ning kindlasti on Eestis tervikuna isolatsionismi üsna vähe. Enamik tahaks kiiret ja mugavat ühendust Euroopaga. Tore oleks kümne tunniga jõuda Berliini, mis on juba praegu ja saab veel rohkem üheks maailma tõelistest keskustest. Piletid pole reisijate vähesuse tõttu ilmselt odavad ja lennukiga saaks rutem, aga rongiga on mugavam (sokkides turvavärava läbimine on ikka jäle!). Minu kui rongifänni süda hakkab selle väljavaate peale kiiremini lööma! Aga mis kindlus meil on, et relsid kord Berliini ulatuvad ega lõpe kusagil tundmatuses? Kogu projekti puhul on võtmetähtsusega Poola meie ja Euroopa vahel. Siim Kallas kirjutas, et üks ELi suur mõte on selles, et saab panna riike oma erahuvidest kõrgemale tõusma. Ta küsis retooriliselt: miks peaks Poolat huvitama Balti kaupade ja transiidi võimaldamine?! Ja andis mõista, et Poolat saab selleks nüüd kohustada. Ma ei kavatse poolakaid ennatlikult milleski kahtlustada, aga samas ma ei ole nii kindel kui Kallas. Poola on suur ja iseteadlik maa (pealegi on pärast Brexitit iga suurriigi tähtsus ELi kooshoidmisel kasvanud), tema sisekliima on aga heitlik. Kui peaks tekkima olukord, kus ühel kaalukausil on Poola hoidmine ELi tuumiku juures, kuigi ta RB pikendamisega lõpmatuseni venitab, teisal pika ninaga jäetud baltlased, siis, kardan, pole kahtlust, kumb Brüsseli silmis kumma üles kaalub.

Kuhu asetuvad siin keskkonnaprobleemid? Keskkond on tugev argument juba sellepärast, et puhas loodus on igas mõttes investeering tulevikku. Ja siiski: kui mul on valida ühelt poolt elust pulbitseva Eesti, teiselt poolt vaikse kiratsemise vahel, kui loodus tungib hiljukesi tsivilisatsioonile peale, siis valin esimese. Sest viimases instantsis on loodusel tähtsust ikkagi ainult seoses inimesega. Kui ma oleksin kindel, et RB toob Eesti ellu suuremat sorti elavnemise, siis ma paluksin raske südamega mäkrade, rebaste ja teiste käest vabandust: sõbrad, peate end koomale võtma. (Ma ei räägigi inimestest, kes peavad mujale kolima.) Aga just seda kindlust pole.

Toetudes meie akadeemiliste ringkondade arvestustele, on raske tõestada RB majanduslikku tasuvust. Vastupidi, see hakkab raha neelama. Selle teadmise võikski võtta sulgude ette ning keskenduda RB muudele aspektidele.

Toitumisahel

Vahel kuuleb etteheiteid, et RB on vajalik eeskätt neile, kes projektiga seotud. Tõesti, mitmed isikud on selle eest tipptasemel võidelnud ja mõistagi nad ei taha, et see osa nende elutööst tuulde lendaks. Palju rohkem on neid, kes end sellega muul moel sidunud. Väidetavasti ongi RB kasulik neile, kes on vastavas toitumisahelas (koordinaatorid-eurotiim, transpordimaffia, maaomanikud jne). Ütleme ausalt, enne kui Rail Baltic on ühendusahel, on see üks suur toitumisahel. No ja mis siis? Enamik meist kuulub mingisse toitumisahelasse, see on inimese normaalne olek ja visaku esimene kivi, kes patuta. Mis selleski halba on, kui RB ehitamine mitme aasta vältel meie majandust stimuleerib? Ent küsimus on proportsioonides. Kui suur võib olla ühe grupi majandushuvi võrreldes «avaliku asja» võimaliku kahjustamisega? Osa avalikkusest tunneb, et see projekt on ülejäänud Eestist ülesõitmine ka kujundlikus mõttes ja pikaks tulevikuks.

Imagoloogiline tähtsus

RB on teatud mõttes sama rea nähtus kui liitumine ELiga, NATOga, euroga jne. See kindlustab meie olemist kõige üldisemas mõttes. Seda ei maksa ala- ega ülehinnata. Võib nõustuda, et Venemaale ei meeldiks meie uus euroopalik ühendus (kuigi Eesti ülejäänud raudteevõrk ka ida suunal jääb ju vana laiusega). Aga raske on kujutleda, kuidas NATO soomusrong meile uude Keila lahingusse appi tõttab.

RBst võiks saada märk. Kuigi seda poleks näha kosmosest, siis vaimsest kosmosest natuke ikka. Muidugi poleks see sama kuulus kui näiteks Route 66, aga siiski võiks see kaugete kontinentide elanikele mõista anda, et kui siia «soode ja rabade taha» viib normaalne raudtee, siis on siin võibolla ka muus mõttes normaalne elu, järelikult… jne.

Ühtlasi on osutatud, et eestlastel on krooniline suutmatus kokku leppida ja midagi ära teha. Nii et kui me suudaksime konsensuse leida ja RB ehitada, siis annaks see meile uut eneseusku («Yes, we can!»). Pikas perspektiivis kipub eesti elu ju stagneeruma. Äkki on tõesti vaja sellesse tiiki mudamaadluse sekka suuremat kivi? (Siin tuleb muidugi meeles pidada, et RB pole üksnes Eesti projekt. Kogu värgi omandivorm on üldse hämar. Meie osaks paistab olevat oma otsas ehitusloa andmine ja eeltööde tegemine.)

Ent kogemused peaksid tegema ettevaatlikuks. Meil on erinevaid näiteid patiseisus ülepeakaela tehtud otsustest (peaasi, et saaks otsustatud!). Tulemus võib olla kohutav, nagu läks Vabadussambaga, aga ka suhteliselt hea, nagu kiiruga ametisse pandud presidendi puhul. Raudteega võib minna nagu mõnede olümpiamängudega: algul joovastus, pärast võlad ja kasutult seisavad rajatised, RB terminalis söövad kitsed rohtu.

Üks asi veel: kas Eesti teeks oma margi täis, kui asja sel kujul läbi ei vii? Eesti on harjunud olema riik, «kellega pole probleeme». Muidugi ei maksa väikeste küsimuste puhul konflikte tekitada, aga suurte puhul ei tohi käituda nagu varmas toapoiss, kes iga asja peale kannad kokku lööb.

Kokkuvõtteks. Kas enda tõestamine, enesest tunnustähe tegemine, järjekordse mõttelise Euroopa-seose loomine, eurokuulekus, teatud seltskonna majandushuvid jne kaaluvad üles need suured riskid, mida see projekt endas säärasel kujul kätkeb?

Paistab, et ehitama hakatakse. Nagu suurriikide mobilisatsioone 1914. aasta suvel, ei saa sedagi enam nii lihtsalt seisata. Järelikult tuleb jätkata igakülgset survet, et projekti inimlikumaks muuta.

RB kui lakmus

Kogu RBd tuleb vaadata laiemas kontekstis. Kuigi kainemad pead on kahelnud selle praeguses kujus algusest peale, peegelduvad avalikkuse teisenevas suhtumises RBsse ka muutused eesti ühiskonnas. Ühe osa ükskõiksus Eesti tuleviku suhtes (trumm läinud, mingu ka pulgad, enne aga teeme puhta vuugi), teise osa mure kaotada sedagi, mis olemas, nii et iga muutust, millega võib kaasneda destabilisatsioon (isegi kui see on ajutine), tajutakse mitmekordse traagilisusega. Laiemalt võttes jõuame ikka teada-tuntud asjade juurde. Eesti omariiklus ei ole välises aspektis olnud kunagi nii kaitstud kui praegu, aga sisemiselt pole rahvusriikluse tahe olnud viimase saja aasta jooksul nii hõre kui praegu. Me justkui tugevdame oma haardumist Euroopasse, loome turvasidemeid, aga sisemine kasv kõige laiemas mõttes jääb unarule. Ma ei taha kaht projekti tingimata vastandada, aga ceterum censeo: riigil, mille (Euroopa mastaabis) kahe ainsa linna vahet viib suuremalt jaolt kaherajaline, kiira-käära liiklusohtlik maantee – sellel riigil on vähe tulevikku. 

Tagasi üles