Eksperdid: Erdoğanil ei ole vaja enam teeselda, et esindab kõiki türklasi (1)

President Recep Tayyip Erdoğan kuulutas, et tema ettepanekud on vastu võetud, poolthääli oli sealjuures kõigest 51 protsenti.  

Opositsioonierakonnad on teatanud, et protestivad tulemuse vastu. Tulemuse olulisust ei saa aga alahinnata. See on pöördeline hetk Türgi ajaloos ja teeb kannapöörde 1923. aastal Mustafa Kemal Ataturki kehtestatud korras. Nii Türgis kui ka mujal näevad paljud põhiseaduse muudatusi sammudena autoritaarse süsteemi suunas. See õõnestab aga veelgi võimude lahususe printsiipi, mida on juba pikemat aega lammutatud.

Seni peamiselt tseremoniaalset rolli täitnud presidendist saab täidesaatev võim. Türgi presidendil saab olema senisest oluliselt suurem valikuvabadus ministrite, kohtunike ja teiste riiklike ametikohtade täitjate määramisel. Sealjuures võib president esindada poliitilist erakonda ega pea jääma riigipeana neutraalsele positsioonile. Tal on võimalik kerge vaevaga parlament laiali saata ning ta saab nautida võimu Türgi poliitika ja ühiskonna iga aspekti üle. 

Riigi opositsioonierakondi ootab väga ebakindel tulevik, Erdoğan saab aga oma võimu veelgi tugevdada, nimetades ametisse uue valitsuse, sealhulgas asepresidendid ja riigi olulisimad bürokraadid. 

Et mõista, kuidas Türgi siia jõudis ja mõelda, mis võib tulla järgmiseks, tasub meenutada, millistes tingimustes see referendum toimus. Türgi valijad tegid määrava tähtsusega otsuse riigis, kus valitseb möödunud aasta juulis toimunud riigipöördekatsest saadik eriolukord. Sellest ajast saadik on paljud türklased näinud, kuidas eiratakse nende põhiinimõigusi; opositsiooni kuuluvaid inimgruppe – sealhulgas akadeemikuid, ajakirjanikke, avaliku elu tegelasi ja poliitikuid – on ametist vabastatud, vaikima sunnitud või arreteeritud. 

Üks tugevamaid opositsioonierakondi, kurdimeelne Rahvademokraatlik Partei (HDP) on kogenud, kuidas nende liikmetest parlamendisaadikuid ja Kagu-Türgi omavalitsuste juhte arreteeritakse ja pannakse vangi. Pärast riigipöördekatset on paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja meediaväljaanded keelatud ning sunnitud tegevuse lõpetama, millega piirati «Ei»-kampaania juurdepääsu üleriigilisele valijaskonnale.

Sellises õhkkonnas viidi läbi referendum ja peaaegu igas olulises aspektis ei olnud eri pooltel seejuures võrdseid võimalusi. 

Kallutatud mäng

«Jah»-kampaaniat toetas valitsev erakond ja Erdoğan, «Ei» poolt olid HDP ja ähmane moodustis paremtiivale kuuluva Rahvusliku Liikumise Partei (MHP) poliitikutest. Erinevais riigi osades takistati nende gruppide kogunemisi ja nii president, kes pidanuks seaduse järgi kampaania ajal neutraalseks jääma, kui ka tema erakond nimetasid neid reeturiteks ja terroristideks. 

Ajakirjanik Patrick Cockburn kirjeldas, kuidas ebavõrdsus seisnes juba selles, kui palju eetriaega erakondadele riigitelevisioonis anti. 30. märtsi seisuga oli Erdoğan ja tema Õigluse ja Arengu Partei (AKP) saanud 4113 minutit eetriaega, viimatistel valimistel veerandi häältest noppinud Vabariiklik Rahvapartei (CHP) vaid 216 minutit, viimastel riiklikel valimistel üle kümne protsendi häältest saanud kurdimeelne HDP aga ainult ühe minuti. Kui poleks sotsiaalmeediat, polekski «Ei»-kampaania hääl kusagile kostnud.

Veelgi masendavamad on aga teated selgetest rikkumistest. OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste osakond kirjeldas referendumi vaatlusmissiooni vaheraportis, et kampaania polnud kaugeltki mõlemale poolele samu võimalusi pakkunud. See polnud mitte ainult kallutatud selgelt muutuste läbisurumise kasuks, vaid vastaspoole kampaaniaga seotud puutusid kokku nii politseipoolse kiusamise kui ka selge vägivallaga.

Referendumi tulemus paljastab Türgi tõsised probleemid. See on polariseerunud poliitika ja sügavalt lõhestatud ühiskonnaga riik. Erdoğan, kes röövis presidendi ametikohalt igasuguse neutraliteedisuunitluse, ei saa väita, et on kõigi türklaste president, ent nüüd pole tal enam isegi vaja seda teeselda.

Demokraatliku Türgi tuuminstitutsioone ootab lammutamine. Kodanikuühiskond, kõne- ja kogunemisvabadus ning võimude lahususe printsiip on surmaohus. Nende asemele tõuseb uutlaadi valitsus, mida võiks nimetada putinistlikuks, kuigi sel on äratuntav ottomanlik maitsevarjund. 

Erdoğan jätkab oma demokraatlikult valitud presidendi staatusega eputamist ja valitsemist niinimetatud Uue Türgi (mida ta väidab end ehitavat) nimel. Nüüd on tal aga vabad käed olla nii ebademokraatlik, nagu talle endale meeldib. 

Tekst pärineb veebiväljaandest The Conversation.