Vahur Kersna: «Päästke elu, jätke sai!»*

Vahur Kersna Evelin Ilvese erisaatest: see saade ei ole väga lammastele Foto: Erlend Štaub

Telemees Vahur Kersna ei näe probleemi Paavo Nõgene määramises ERRi nõukokku, kuna seltskonnas, kuhu ta satuks, oleks ta tegelikult üks sõltumatumaid tegijaid.

Mati Talviku 75. sünnipäeva saate tarvis salvestatud intervjuus tõdes tema ajaloosaadete pikaaegne toimetaja Renita Timak: «Telemaja on läbi aastate olnud alati eraldi maailm, omaette tervik. Ühtepidi justkui sõltuv kõigest sellest, mis väljaspool aset leiab, aga teistpidi täiesti omaette tuum oma erilise jõu ja energiaga, mis teda koos hoiab. Ja kui ETV-l kui meediumil üldse mingisugune mõte on, siis see, et meie ekraanil oleksid head saated ja et neid saateid teeksid inimesed, kes oskavad neid teha.»

Kuigi ma ei leidnud Renita mõttele Mati saates sobivat kohta, jäi see mind kummitama. Ning kerkis pinnale, kui lugesin arutelusid Paavo Nõgene Rahvusringhäälingu nõukokku määramisel tekkivast «ohust ERRi sõltumatusele».

Ma ei tunne Paavot isiklikult, kuid tema tegude jäljereaga olen kursis. Alates sajandi alguse «Toscast» ja «Evitast» kuni Vanemuise sügavast finantsmiinusest plussi sikutamise ning Eesti enimkülastatavaks teatriks tõstmiseni välja. Ka uue ning vana raadiomaja uhkete rekonstrueerimiste väljavõitlemine väidetakse suures osas olevat Nõgene teene. Mida on reaalsete tegude vallas tema kriitikutel vastu panna?

Jauramine selle üle, et Nõgene kui kultuuriministeeriumi kantsleri määramine ERRi nõukokku ohustab organisatsiooni sõltumatust, ei ole tõsiseltvõetav. ERRi sõltumatuse tagatis on sõltumatu toimetusvastutus. Ja ERRis on see väga tugev. Võin kinnitada, et mina ei ole pärast nõukaaja lõppu kordagi tundnud sisulist «ülevalt» avaldatavat survet. Ja ma ei oska nimetada ka ühtegi kolleegi, kes oleks selle üle viimasel paarikümnel aastal kurtnud.

Vaadates seltskonda, kuhu Nõgene satuks, oleks ta tegelikult seal üks kõige sõltumatumaid tegijaid, sest kümnest nõukogu liikmest lausa kuus rahvasaadikut ei esinda ju mitte iseennast, vaid oma erakonda. Mis muidugi ei tähenda, et need mehed-naised ei võiks olla pädevad ning lähtuda otsuste tegemisel riigile ja rahvale parimast.

Kellelgi poleks kobisemist, kui näiteks Keskerakonda esindaks Rahvusringhäälingu nõukogus Enn Eesmaa – haritud, kogenud, üdini asjatundlik ja aus professionaal.

IRLi valikutest oleks parim kahtlemata Maire Aunaste. Elu- ja meediatormides karastunud primadonna, kel süda õiges kohas.

Ka reformar, DJ ja R2 endine peatoimetaja Heidi Purga sobib noorte- ja meelelahutusmaailma esindajana sellesse mosaiiki.

Kuigi sotsidel pole peale Mihkel Raua deserteerumist ning EKRE-l enne Hannes Võrno korralikku kodustamist samavõrra võimsaid valikuid, leidub kahtlemata nendegi ridades mõistlikke inimesi, kes võiksid esindada «lihtsat meediatarbijat» pööbellikku rumalusse takerdumata.

Seda, et inimene ei pea nõukogus a priori olema ringhäälingutaustaga, näitab Vabaerakonna valik. Intelligentse, eetilise, tugeva akadeemilise tausta ning juhtimiskogemusega Krista Aru kätte võiksime nina kirtsutamata usaldada isegi ERRi hiigelauriku juhtimise uutele horisontidele.

Seega, potentsiaalselt pole olukord sugugi hull. Mis takistab meid aga inimeste tüüri taha valimistel-määramistel tihtipeale mitte realiseerima ilmselgelt parimaid variante? Miks satuvad – Eesti elu eri valdkondades – ikka ja jälle rooli ebasobivad tüübid, kelle hoiakute, sõnade ja tegude puhul ahmime õhku, neelame alla ja maksame lõputult kinni nende kaugelt näha lolle otsuseid? On’s süüdi vaba ühiskonnadžungli eksistentsiaalne olelusvõitlus, milles tark ja intelligentne inimene ei suuda sundida end üle laipade trügima?

Suhteliselt stabiilseid aegu iseloomustab keskpärasuse jõuline pealetung. Seda näeme kõikjal. Üks demokraatia suurimaid hädasid on aga selles, et rumalatel on seaduslik võimalus delegeerida rumalaid tegema rumalaid otsuseid.

Ma pole kohanud meetodeid, mis võimaldaks usaldusväärselt arvutada kokku, kui suure protsendi Eesti elanikest moodustavad rumalad, väiklased, arrogantsed-ignorantsed, ahned, ebaausad või lihtsalt moraalilagedad tüübid.

Nii igapäevareaalsus, Facebook kui ka kommentaariumid kinnitavad, et see arv ei saa olla üleliia tagasihoidlik. Kuid hoolimata sellest, et kõik me oleme maksumaksjad, oleks õhtu saabudes ikkagi parem, kui agarad lollid ei pääseks rooli ning ebakompetentsed kavalpead filtreeritakse teel juhtideks ja otsustajateks.

Tulles lõpuks veel tagasi Rahvusringhäälingu nõukogu juurde, siis ajal, kui riigikogus oli neli fraktsiooni, valitses seal formaalne tasakaal nelja kaasatud eksperdi näol. Praegu on meil kuus fraktsiooni ja neli eksperti – nõukogu on poliitikute poole kaldu. Nagu poleks meil tarku ja pädevaid inimesi – muidugi on!

Parafraseerides Hiina vanasõna: kassi hiirejahile saates pole tähtis tema erakondlik kuuluvus, amet või sugu. Minu, sadade kolleegide ja tuhandete televaatajate- raadiokuulajate uni oleks palju rahulikum, kui meie jaoks olulisi otsuseid teeksid inimesed, kes tunnevad ja armastavad asja.

Jah, ma võin nimetada ka nimesid. Palun: Raul Rebane, Hagi Šein, Jüri Pihel, Raivo Suviste, Katrin Saks, Juhan Paadam. Saadame väljakule pädevad ja võimekad. Mis meid takistab?

* Tsitaat autori lapse klassi jõululavastusest, mis käsitles elus ettetulevaid valikuid.