Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Evelyn Kaldoja: Eesti ei pea esimesena tormama

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Evelyn Kaldoja. | FOTO: Postimees

Mitte ainult USA praegune, vaid ka meie endine president on tuntud Twitteris aeg-ajalt hoogu sattudes kaose külvamise poolest. «LÄBIKUKKUMINE» kirjutas viimane trükitähtedes selle kohta, et Eesti ei seisa Soomes asutatava ELi hübriidohtude oivakeskuse asutajaliikmete seas. Sellele omakorda reageeris üks riigikogulane, kes nõudis aru kaitseministrilt. «Ülereageerijad,» ütleksin ma. Trükitähti kasutamata.

Esiteks, oivakeskus tähendab sisuliselt mõttekoda, mille asutab mingi seltskond riike eesmärgiga, et seal konkreetsel teemal mõlgutataks. Iga keskusega liituv riik maksab osa ülalpidamiskuludest ja paneb välja eksperdid. See, kui NATO või EL seisab oivakeskuse nimes, ei tähenda, et tegu oleks nende allasutusega või et kõik liikmesriigid sinna kuuluma peaksid. See tähendab lihtsalt, et vastav organisatsioon on tunnistanud teema endale piisavalt oluliseks ja keskuse algparameetrid piisavalt normaalseks, et tegevus akrediteerida. Ja mõnikord nad tellivad neilt mõne uuringu.

Baltimaades tegutseb kolm NATO oivakeskust. Neist kaks – Eesti küberkaitse ja Läti strateegiline kommunikatsioon – tegelevad teemadega, mis on hübriidsõja osised.

Kui leedulased saanuks oma tahtmise, tegeleks ka nende energiajulgeoleku oivakeskus hübriidsõja teemaga ehk Vene gaasipoliitikaga. Paraku tõmbas NATO pidurit ja ütles, et see pole sõjalise julgeoleku küsimus. Sestap leedulased küll said NATO akrediteeringu, aga tegelevad nüüd hoopis sõjaväe energiatõhususega.

Eesti julgeoleku tundja võiks ka teada, et hübriidrünnakud pole meil sõjalise julgeoleku ehk kaitseministri all, vaid hoopis riigikantselei vastutada laiapõhjalise riigikaitse osana. Kontrollisin eile ekstra üle: jah, ka Soome oivakeskuse teema seisab meil riigisekretäri laual.

Kuuldavasti on äbarikuks osutunud Leedu keskuses osalemine üks Eesti ettevaatuse põhjuseid Soome puhul. Heade naabrite algatusi tuleb väärtustada, aga see pole niisama hea tahte väljendus, vaid hinnasildiga samm. Soome teab, et me pole ülirikkad. Mistap ma ei usu, et nad väga pahandavad, kui me hetkeks senti veeretame ja kaalume. Isegi nende oma kaitseekspertidelt olen kuulnud tolle oivakeskuse suhtes skepsist.

Tooksin näiteks meie 2008. aastal rajatud küberkaitsekeskuse. Ühendkuningriik liitus sellega aastal 2014. Mis siis, et kogu vahepealse aja saalisid Briti kaitseametnikud ühise Helmandi-missiooni pärast Tallinna vahet. Mis siis, et britid näevad meid tähtsa Euroopa partnerina, kellele nad tulid vabal tahtel appi nii Vabadussõjas kui nüüd NATO pataljoni juhtriigiks asudes. Mõistliku riigina nad lihtsalt ootasid ära aja, kuni oli selge, et Tallinnast tuleb silmapaistvat originaalsisu, mitte suvalisi mõttepabereid, millesarnaseid toodavad sotsiaalteadlased üle ilmamaa virnades. Mittelaiamine ja mitteraiskamine ei ole veel diplomaatiline faux pas.

Tagasi üles