Marti Aavik: naiste ja meeste sõda? (13)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kas Eestis käib lausa naiste ja meeste vaheline sõda, pidev ja kõiki haarav vägivald ning eriliselt röökiv seksistlik ebaõiglus?

Võib-olla on lihtsustamine ja liialdamine tõesti mõnikord kasulik selleks, et probleemidele tähelepanu tõmmata. Saan inimlikult aru nendest, kes ise vägivalla ohvriks sattununa leiavad tuge mõtetest, et samasugune suhtemuster haarab peaaegu kõiki.

Tasub aga mõista, et arvudega liialdamine ei aita kuidagi abistada neid inimesi, kelle elu ongi päriselt kole. Ja kindlasti ei aita ebaadekvaatne pilt ressursse ja tegevusi õigesti suunata. Ei ole paraku nii, et Marsile jõudmiseks piisab sellest, et lihtsalt minema hakata – ajad ühes arvutuses tolli ja meetermõõdustiku sassi ning ongi kõik vussis… Muidugi on märkamine ning oskus abistada väga tähtis. Realistlikud arvud ei pisenda aga kuidagi tegelike ohvrite kannatusi ega vähenda vajadust neid kaitsta, abistada vägivaldsest suhtest lahtiütlemisel ja eluga edasi minemisel. Kui Eestis oleks ka kasvõi ainult üks lähisuhtevägivalla ohver, tuleks ikkagi tedagi aidata ja süüdlast karistada.

Kuidas lood tegelikult ja Euroopaga võrreldes on, sellest aitab aru saada näiteks Euroopa Põhiõiguste Ameti (European Agency for Fundamental Rights – FRA) 2014. aasta uuring naistevastase vägivalla kohta (NB! see on olemuselt ohvriuuring). Soovitan huvilistel natuke mängida selle uuringu interaktiivsete kaartidega. (Ma muidugi ei tea, kas kellegi meelest on selles ametis tööl kallutatud ja asjatundmatud sotsioloogid või mitte…)

Kahjuks on meil liikvele läinud üks ilmselgelt ekslik arv: uuringu tulemuste järgi oli viimase 12 kuu jooksul partneri füüsilist või seksuaalset vägivalda kogenud kaks protsenti küsitletud naistest Eestis; vähemalt ühes eestikeelses uudisloos oli aga ekslikult kirjas 20 protsenti ning seda on ohtralt tsiteeritud – näen seda sageli ka toimetusse saabuvates kaastöödes.

See kaks protsenti on FRA võrdlusuuringu järgi ELis väikseimate näitajate hulgas. Kõige perevägivallarohkemate riikide seas on aga hoopis Rootsi ja Soome koos Prantsusmaa, Itaalia, Bulgaaria, Ungari, Slovakkia, Kreeka, Hollandi, Belgia ja veel mõnega, kus partneri vägivalla all on viimase aasta jooksul kannatanud viis-kuus protsenti naistest. Võrdluses Soome ja Rootsiga võime küsida ja peamegi küsima, kas ja kuidas on ankeetküsitlusega (!) mõõdetavad hoiakud ikkagi inimeste tegeliku käitumisega seotud. Ja üksiti: kui palju lootust tasub panna väga üldistele sotsiaalkampaaniatele. (Ja muidugi on pilt poolik, kui samasuguseid küsimusi ei esitata meestele.) Veel kord: see ei pisenda kuidagi konkreetsete inimeste kannatusi ega vähenda vajadust neid aidata.

Vast oleks meil kasu sellest, kui muuta mõistlikumaks riiklikku rahastust «ohvritööstusest» kasu lõikavatele propagandistidele ja ametnikele. Ja anda tublisti rohkem raha vahetult ohvrite abistamiseks ning politseitööks. Ei ole normaalne, kui ridamisi seminarituriste elab selle teema arvel ilusat elu, aga reaalsete inimeste abistajatele jäävad sandikopikad.

Ausus ja läbipaistvus on kindlasti üks eeldus, et kaasata hoopis rohkem eraannetusi. Raske on aga mõista, kuidas aitab sellele kaasa kihk sildistada iga päev tööd rabavaid, oma abikaasast ja lastest hoolivaid tublisid Eesti pereisasid.

Ja muidugi on kurb, kui vaatamata uuringutest järjepanu vastu vaatavale eestlaste ja Eesti venekeelsete hoiakute ja ka käitumise erinevustele kostab «möh-möh» vastuseks küsimusele, mida te olete teinud vene keeles ja venekeelsetes koolides.

Minu meelest on ka palgalõhe teemal ainult loosungitega väga vähe teha. Kaasa mõtlema tulnud meeste «onu Heinodeks» sõimamine võib ju sõimajatele korraks rahuldust pakkuda, aga mis edasi? Järgmisel aastal samamoodi?

Kommentaarid (13)
Copy
Tagasi üles