Kas võib unistada, et mitte tunda lihtrahva paradokse? Oleme lootusetult tüki maad edasi liikunud eurotuultes. Meil on hästi läinud, et pole «riigipööret» toimunud, nagu mujal maailmas. Meie, eestlased, oleme eriskummalised olendid väikeses võluriigis, nagu külalised pühal Maarjamaal. Me peaksime olema peremehed omal maal. Aga meie oleme kui külalised, sest meie maid, metsi ja järvi valitsevad võõramaalased.
Lugeja kiri: julgus unistada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie raha, teenistuse üle valitsevad võõrad pankurid. Meie, kes me ka peaksime omi ürgmetsi valitsema…? Meil on partebosse, kes vahetavad maid, sahkerdavad, käituvad ebaeetiliselt. Rahvas nimetab neid hellitavalt meistermänguriteks. Neid mehi-naisi ei vaeva südametunnistus, neid ei piina miski… Neil puudub vastutus rahva ees, kes on andnud neile riigi valitsemiseks mandaadi olla kuulekas rahvateener.
Unistan, et kunagi saan sõita kiirrongiga otse Euroopa südamesse tagasi. Kunas see aeg tuleb? Ei tea? Suured mõtted sünnivad hoopis mujal ja see ei ole alati meile meelepärane… Suur eesmärk vajab pühendumist, see on vajalik tulevaste põlvede jaoks, idealistlikud unistused tuleb teoks teha, siis pole suured unistused hädaparvede sees, vaid ajast ees.
Meie unistuste Eesti vajaks suurooperit. Heliloojatelt ootaksime ooperit, muusikat, mis innustaks, tiivustaks meid uutele kunstielamustele, mis kütkestaks meie mõtteid ja tundeid. Selle ooperi nimeks võiks olla «Kalevipoeg». Oleme kultuurikriisis. On palju teatreid, etendusi, palju, palju näitlejaid, aga õiget teatritükki, mis raputaks – tiivustaks inimeste tundeid, mõtteid, annaks tõelise sisu ja kultuurielamuse –, sellist elamusterohket teost pole.
Suurt unistust polegi vaja kaugelt otsida, terve Peipsi äär vajaks veesüsteemi rajamist Kolkja, Kasepää, Varnja küladesse. Terve suur territoorium elab ürgajas, kaevudest vett pumbates ja suitsusaunades ihu pestes. Varnjas seisab lagunevas majas aegadest aega raamatukogu, tänu kohalikule raamatukogu juhataja Tatjanale. Piisab kui aru saada, et siin on aeg seisma jäänud, sest puuduvad unistuste motivaatorid. Ainult unistustest ei piisa, kui rahvas on unne suikunud.
Suurt unistust loob ainult suur unistus koos ausa tööga ja lugupidamisega oma rahvasse. Peab olema erilise tahtega inimesi, kes motiveerivad kogukondi oma kodulinna ja maakeskusi kaunimaks muutma, et rõõm oleks nii omal rahval kui võõrastel. Et imetleda, kui tublid me oleme, peame hoidma olulisi väärtusi, mis meid ümbritsevad, kaitsma ennast ja kodukollet igasuguste vaenuõhutajate eest.
Segadustest ja kaotustest, alandustest, pettumustest haaratud rahvas otsib väljapääsu uuele elule, mida praegu pole maailm veel leidnud. Kuid kas suudavad rahvad kaasa minna uue arenguetapiga uuenenud maailmas? Globaalne süsteem on kahjuks väga haavatav. Iga väiksemgi tõrge kosmoses võrdub katastroofiga. Kas suudame unistada, et maailm säilitab vaimu ja mõistust, et ära hoida kataklüsme, kui uued süsteemid mõjutavad elukeskkonda? Kas kaitsetehnikad maailmas suudavad ära hoida rahvaste hävingu? Euroopa kardab seda kõike, ette arvates kaose suurenemist.
Rahvad peavad leidma uusi lahendusi, et peatada rände suurenemist, mille tagajärg võib hävitada rahvusriikide tõekspidamisi. Kas tõesti lähevad täide prohvetite sõnad – «uus orient on vallutamas maailma rahvaid»?
Kas suudame unistada? Ei tea. Nüüd on globaliseerumise aeg, tulevad ka väikese riigi jaoks uued reeglid.
Riina Rossa
luuletaja-kirjanik, Viljandist