Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaupo Meiel: näitlejal on halb

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaupo Meiel. | FOTO: ARDI TRUIJA/PRNPM/EMF

Eilses Postimehes ilmunud suurepärane intervjuu näitleja ning Kinoteatri ühe eestvedaja Henrik Kalmetiga saavutas kohe populaarsuse ja tõi sotsiaalmeedias tohutu hulga vastukajasid, mida juhtub kultuuriteemaliste usutlustega äärmiselt harva.

Lihtsakoeliselt võiks nentida, et pealkiri «Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu» kutsus lugema, Heili Sibritsa küsimused olid hästi läbi mõeldud ja Kalmeti vastused põhjalikud. Lisama peab aga lugejate arvamused, mis kandsid üsna ühest sõnumit: ammu oleks aeg, et keegi seestpoolt eesti teatrite hingeelust kõneleks. Keegi, kes ei tee seda koondamisjärgsest kibestumisest, vaid on täies loomejõus ja populaarne näitleja või lavastaja.

Kalmeti sõnad tabasid valusalt nii Tallinna Linnateatrit, näitlejaid, lavastajaid, publikut kui ka teatrisüsteemi tervikuna. «Praegu on teater muutunud kohati sotsiaalhoolekandeks. Me ei tegele sellega, kes mida kunstilist tahab teha, vaid ainult kompromissidega,» ütles Kalmet ja kardetavasti lugesid seda nõustuvalt noogutades paljud eesti kunstnikud ja kirjanikud, kes võivad vaid unistada samasugusest riiklikust toetussüsteemist, nagu on Tema Pühadusel teatril.

Tean minagi inimesi, kes ostavad hasartselt linnateatri pileteid ette. Olen käinud mõnelgi Eesti Draamateatri suurepärasel etendusel, mida jälgib ehk vaid pool saalitäit. Siiski ei heida ma kunagi kellelegi ette, et ta on linnateatri andunud austaja, isegi kui selle põhjuseks on soov veidi poosetada. Publiku üle kohut ei mõisteta ja pealegi pole selles, et meil Eestis on valdav samasugune staarikultus kui Hollywoodis, midagi imestamisväärset.

Heili avaldas üht küsimust formuleerides kurbust ja nimetas annete raiskamiseks, kui näeb näitlejaid, keda on väga hinnanud, kehvades telesaadetes nalja tegemas. Kalmet nõustus temaga ja nentis muu seas: «Mirtel Pohla on viimane inimene, kes peaks sellises meelelahutussaates olema, aga elada on ju vaja.»

See on miljoni euro küsimus: mida teha, et inimväärse elu elamiseks ei peaks suurepärane draamanäitleja või lavakoomik esinema igas võimalikus reklaamis ja igas võimalikus meelelahutussaates, kulutades end kiirelt lõpuni, lastes end rahvamasside hävitaval armastusel läbi seedida, välja sülitada ja lõpuks unustada?

Kas vastuse peaks sellele küsimusele andma riik rahastamise kaudu, teatrid ise, näitlejad ise või hoopis publik? Juba seegi on lausa kahe miljoni euro küsimus. Aga kust raha võtta, need üks või kaks miljonit eurot? Oh, see on kolme miljoni euro küsimus.

Kõige valusam fraas kõlas Kalmetilt aga Heili küsimusele: «Mis tundega mängite teises Shakespeare’i tõlgenduses, «Suveöö unenäos»?» Henrik vastas: «Väga halva.» See ongi tuum. Näitlejal on halb ja teate, see ei ole naljaasi.

Tagasi üles