Andrei Kuzitškini ülevaade Vene meediast: Eesti roomab Venemaa ees põlvili, aga ometi jätkab russofoobset poliitikat (4)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Märtsis kirjutas Venemaa meedia Eesti majanduse allakäigust ning siin valitsevast russofoobiast ja «Ameerika ohust», kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Selle aasta märtsis osutas Venemaa ajakirjandus Eesti sündmustele üsna palju tähelepanu. Peaaegu kõik Venemaa infokanalid teatasid Lembit Ulfsaki surmast, keda nimetati «legendaarseks Nõukogude Eesti näitlejaks».

Väga populaarne oli samuti uudis Eesti elanikust Arsen Mardaleišvilist, kes tunnistati spiooniks ja sai Moskva linnakohtus selle eest karistuseks 11 aastat range režiimiga kolooniat.

Kommersanti uudisteportaalis mainiti kuu jooksul Eestit ära lausa üle 50 korra. Infoagentuuris Regnum on Eestile iga päev pühendatud oma kaks-kolm lugu. Ent ka paljud teised Venemaa leheküljed ei jäta sugugi osutamata tähelepanu meie väikesele maale.

Baltimaades ilus elu läbi

Nii näiteks avaldas sait New Inform märtsis suure loo pealkirjaga ««Ilus elu» sai läbi: Baltimaad «alistuvad võitluseta» Venemaale». Kirjutise autor «kinnitab», et «Balti riigid on sattunud nii raskesse olukorda, et ainus väljapääs on pöörduda abipalvega Venemaa poole».

«Baltimaades on ammu aru saadud, et euroliidu «annetuse» pealt ei ela enam ära. Seepärast on nad selgelt adunud, et tuleb erakordse aktiivsusega tegeleda oma majandusega, samuti jõuliselt vähendada kriitikat Venemaa Föderatsiooni suunal. Eesti seab suured lootused Venemaale Eesti parlamendi delegatsiooni sõidu ajal Moskvasse järgmisel kuul (aprillis – A.K.),» kirjutas sulemees.

Ta jätkas: «Eesti parlamendisaadik Aivar Kokk märkis, et Baltikumi ülesandeks on kasutada ära iga võimalust kas või natuke oma majandust elavdada. Sellega aga eestlased ilma Venemaa abita hakkama ei saa.»

«Ekspert Leonid Tsingisser mainis, et praegu doteerib Balti riikide eelarvet kümnendiku ulatuses euroliit, aga 2020. aastaks lõpeb koos subsideerimisega ka «ilus elu». Seda enam, et Venemaa transiidi arvel on Baltimaad kaotanud miljoneid eurosid, mistõttu praegu püüavad kõigil viisidel päästa oma olukorda. Ja nüüd on kätte jõudnud aeg tuletada meelde Venemaa. Nagu öeldakse: «ei midagi isiklikku, ainult äri».»

Lõpetuseks tsiteeriti Boriss Šmeljovit, Venemaa välisministeeriumi diplomaatiaakadeemia rahvusvaheliste suhete õppetooli juhatajat, et «tänasel päeval võib Venemaa ja Balti riikide vastastikusi majanduslikke suhteid hinnata väga keeruliseks, seepärast puudub väljavaade koostöö kiireks süvendamiseks».

Vagunid raudteesillal üle Narva jõe.
Vagunid raudteesillal üle Narva jõe. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Eesti lollide park»

Teemat «Murtud Eesti», kes on sunnitud paluma abi Venemaalt, jätkab autor, kelle kirjutise «Eesti lollide park» avaldas E-news (Donbassi Venemaa-meelsete patriootide sait). Selles analüüsitakse põhjusi, miks on kahanenud Venemaa transiit Balti riikide kaudu, ja tuuakse ära Eesti parlamendisaadiku Mihhail Stalnuhhini sõnad, kes tunnistab, et «transiit on meil viimase kuue aastaga kuus korda kokku kuivanud».

Edasi kirjutab loo autor, et «Leedu, Läti ja Eesti on Euroopa Liidu liikmed, kes toetavad Venemaa-vastaseid sanktsioone. Venemaa sadamataristu areng kindlustab nende enda transiidi kiire, juba mõne lähema aastaga toimuva surma. Eesti riigikogu majanduskomisjon võttis vastu otsuse külastada rahvusvahelist näitust «TransRossija», et toetada oma maa transiidisektorit».

Minu kommentaar: Usun, et selliste kirjutiste tulva oli ajendanud Eesti peaministri ja Keskerakonna juhi Jüri Ratase visiit Venemaale. Selle visiidi kommentaaride tonaalsuse mõistmiseks on vaja tunda Vene poliitilise kultuuri iseärasusi.

Venemaa poliitiline eliit on üles kasvanud maal, kus käitumisreegleid on aastakümneid genereerinud vangla. Või kui soovite – «tsoon». Just «varga aukoodeks» kujutab endast suhete korraldamise põhiprintsiipe, mis pärast 1917. aasta revolutsiooni vahetas Venemaal välja senised kristlikud väärtused.

Tänapäeva Venemaa poliitikaleksika kujutab endast vargaslängi, mis on varjatud diplomaatiakeele taha. Seepärast tõlgendab Venemaa oponentide kõiki dialoogikatseid nõrkuse ilmutamisena. Selliste arusaamade järgi elaval Venemaal puudub mõiste «hea tahe», küll aga on olemas põhimõte «meie lõime nad lömaks ja panime ennast austama».

Seepärast tõlgendatakse Jüri Ratase liikumist Moskva suunas Kremlis ühemõtteliselt katsena saada «jarlõkk» Eesti venekeelse elanikkonna valitsemiseks. Täpselt nii said Vene vürstid kahe sajandi kestel Kuldhordi khaanidelt jarlõkke ehk ürikuid, mis andsid neile õiguse omaenda rahvast valitseda.

Peaminister Jüri Ratas asetas lilled Peterburi Tehnoloogiainstituudi metroopeatuse juurde
Peaminister Jüri Ratas asetas lilled Peterburi Tehnoloogiainstituudi metroopeatuse juurde Foto: Mihkel Maripuu

Muide, meie peaministri nimekaim, Moskva vürst Juri III, veetis 14. sajandi algul kaks aastat Kuldhordis, enne kui suutis jarlõki välja kaubelda. Kui kaua peab nüüd Ratas ootama Moskva armu? Küllap õige kaua. Otsustan seda selle põhjal, kuidas on kajastatud tema visiiti Peterburi.

Sellest on kirjutanud venekeelsed Delfi ja Postimees, Sputnik, BaltNews (muide, Rebaltica selgitas hiljaaegu välja, et selle viimase, Lätis, Leedus ja Eestis tegutseva agentuuri venekeelsed uudistesaidid kuuluvad läbi varifirmade Venemaa riiklikule teabeagentuurile Russia Today).

Ning 9. aprillil vaatasin järgmisi portaale: Sankt-Peterburgskije Vedomosti, Novaja Gazeta - Sankt-Peterburg, Vetšerni Sankt-Peterburg, Peterburgski Dnevnik (Peterburi linnavalitsuse väljaanne), Komsomolskaja Pravda - Sankt-Peterburg, Delovaja Gazeta Sankt-Peterburga ja Delovoi Peterburg.

Ja leidsin neis väljaannetes visiidi kohta … jah, täpselt null kajastust. Emba-kumba, kas Ratas maskeeris ennast imeosavalt või siis Venemaa ajakirjandus ei pannud seda visiiti lihtsalt tähele.

Järjekordne toidukaupade põletamine

Seda, kui tõsiselt suhtub Venemaa suhete arendamisse Euroopaga, näitab järjekordne sanktsioonide alla kuuluvate toodete hävitamise juhtum. Sellest andis 31. märtsil teada Peterburi ja Leningradi oblasti veterinaar- ja fütosanitaarameti pressiosakond.

Järelevalveameti töötajad koos Pulkovo tolliametnikega konfiskeerisid ühelt jaekaubandusega tegelevalt eraettevõtjalt vorsti, võid, kohupiima, jogurtit, mitut sorti juustu ja suitsukala. Kaup oli toodetud Euroopa Liidu riikides, etikettidelt võis välja lugeda Saksamaa, Hollandi, Taani, Leedu, Läti, Hispaania, Itaalia, Poola, Rootsi, Soome, Prantsusmaa ja Eesti nime. Ühtekokku võeti ära üle 150 kilogrammi kaupa, mis vastavalt seadusele põletati.

Ka Keskerakond on lõpuks russofoobne

Infoagentuur Regnum jätkab halastamatut võitlust Eesti russofoobiaga ja esitleb Dmitri Klenski järjekordset kirjutist «Eesti – russofoobia kui riigi pidur». Autor, kes on tuntud radikaalsete vaadete poolest Eesti ajaloole, võtab seekord kriitilise pilgu alla küüditamisohvrite mälestuspäeva.

Klenski väidab, et küüditamist ei toimunud, vaid lihtsalt «1949. aastal asustati Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse umbes 22 000 Eesti talupoega». Selles kirjutises on Eesti justiitsministrit Urmas Reinsalu nimetatud ultranatsionalistiks, sest ta teatas meeleavaldusel Tallinnas, et «eesti rahvas mitte ainult ei unusta kunagi 1949. aastal Siberisse küüditatud Eesti talupoegadest ohvrite mälestust, vaid mäletab ka kõiki neid, kes panid toime selle inimsusevastase kuriteo».

Klenski peab sellist ministri suu kaudu väljendunud seisukohta marginaalseks ja kritiseerib lisaks Keskerakonda, kes on samuti küüditamisohvritega solidaarne. Seoses sellega kirjutab ta:

«Pärast seda, kui poole aasta eest vääritult kukutati partei esimehe kohalt kaine mõtlemisega (Venemaaga suhete normaliseerimist pooldav) poliitik Edgar Savisaar, lubasid Brüssel ja Washington keskerakondlastel, kes palju aastaid olid olnud parlamendis «igavese opositsiooni» rollis, moodustada valitsuse, aga ainult tingimusel, et jätkatakse eelmise, Taavi Rõivase valitsuse Ameerika-meelset välispoliitilist kurssi.»

Edgar Savisaar Keskerakonna sünnipäeval Väike-Maarjas
Edgar Savisaar Keskerakonna sünnipäeval Väike-Maarjas Foto: Kasper Mäe / Virumaa Teataja

See aga tähendab Klenski sõnul lahtiütlemist igasugusest koostööst parteiga Ühtne Venemaa, samuti Moskva hukkamõistmist Krimmi ja Donbassi eest, sanktsioonide jätkamist Venemaa vastu, Vladimir Putini hukkamõistmist, NATO Baltikumi laienemise plaanide vastuvaidlematut elluviimist, sõjaliste kulutuste suurendamist.

«Ja on igati oodatav, et venekeelses Postimehe uudisteportaalis hakkab Tallinna linnapea kohuseid täitev keskerakondlane Taavi Aas (Savisaare kõrvaldas sellest ametist juba ammu kohus seoses tema vastu algatatud, sealhulgas kriminaalset laadi süüdistustega) laulma ultranatsionalisti Reinsaluga ühte laulu. Muu hulgas ka hinnangus 25. märtsi 1949. aasta sündmustele. Savisaare ajal oleks see olnud võimatu. See tähendab, et Eestisse pole enam jäänud selliseid parlamendiparteisid, mis ei oleks sajaprotsendiliselt russofoobsed.»

Eestis käib sõjaeelse vabariigi taastamine

Kirjanik Vladimir Iljaševitš pillub samuti portaali Regnum vahendusel kriitikanooli Eesti võimude pihta. Tema raevu kutsus esile algatus rehabiliteerida poliitiliselt vapside liikumise osalejad.

Artiklis ««Diskussioon vapsidest»; Eesti ametliku kursi suunamine russofoobia lainele» nimetab Vladimir Iljaševitš seda algatust poliitiliseks manipulatsiooniks ja teeb järelduse, et «Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult omaenda palvel, kooskõlas riigisiseste seaduste ja rahvusvahelise õiguse normidega».

Just seepärast ei tunnista Iljaševitši arvates maailmas mitte keegi Baltikumi okupeerimist, millest siinsed «poliitikud kõnelevad juba 25 aastat ning millele nad on üles ehitanud kogu oma seadusevastase poliitika ja seadusandluse».

«Kokkuvõtteks: kui neil õnnestub õigustada vapse, siis tähendab see, et ei olnudki vapside riigipöördekatset, Konstantin Pätsi enda võib kuulutada «mittelegitiimseks», võib kinnitada, et Eestis toimub «sõjaeelse vabariigi taastamine» kõigi sellest tulenevate tagajärgedega – Nõukogude Liidult «kompensatsiooni» nõudmise, kõigi venelaste «okupantideks» tunnistamise ja muu sellisega.»

Minu kommentaar: See artikkel on suurepärane algus, millega avada ajaloodiskussioon just siinse venekeelse elanikkonna seas, kes tunneb Eesti ajalugu halvasti või ei tea sellest üldse midagi. Tuleb vaid oodata, kuni Eesti valitsuse rahastatud telekanali ETV+ juhtkond hakkab ilmutama tõsist huvi võitluse vastu infopoliitikaga, mille eesmärk on Eesti riigi alandamine ja hävitamine.

​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval. 12.11.1933. Vabadussõjalased tervitamas Võrru saabunud kindral Andres Larkat.
​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval. 12.11.1933. Vabadussõjalased tervitamas Võrru saabunud kindral Andres Larkat. Foto: www.estonica.org

«Ameerika oht» Eestist

Vene uudisteagentuur, mida eriti armastavad nõndanimetatud Suur-Venemaa kontseptsiooni poolehoidjad, illustreerib ilmekalt juba tavapäraseks muutunud topeltstandarde Vene poliitilises mõttes. Ühelt poolt naerdakse välja Balti riikide püüded kaitsta oma iseseisvust NATO abiga. Teiselt poolt külvatakse Balti riigid ühemõtteliselt ähvardustega üle.

Näiteks loo «Kuidas neli Ameerika Abramsit tungivad Venemaale kallale. 700 kilomeetrit košmaari» autor kirjutab, et «ameeriklastele meeldib kiidelda oma sõjatehnikaga (muide, nagu kõigi toodetega, millel on silt «Made in USA (valmistatud Ameerika Ühendriikides)», isegi kui tegu on Hiinas toodetud preservatiividega». Seepärast näevad Ameerika tankid 700 kilomeetri kaugusel Moskvast välja kohutavad. Aga ainult näevad.»

Kirjutaja jätkab, et «tegelikult on Venemaal, mida Eestist lähtuvale «Ameerika ohule» vastu panna. Praegune hüsteeria läänes, kaasa arvatud Balti riikides, arvatava kallaletungi teemal on kõigest kattevari, mille all NATO tungib itta, lähemale Venemaa piirile. Aga see ei tekita Moskvas kohe kindlasti mingit paanikat. Ohtu loomulikult mõistetakse. Järelduseks on adekvaatsed meetmed, mis sobituvad Venemaa kaitsedoktriiniga».

Eesti Vabariigi aastapäeva paraad Vabaduse väljakul.
Eesti Vabariigi aastapäeva paraad Vabaduse väljakul. Foto: Liis Treimann

Teine autor, kes esineb varjunime all Stalin, vaeb «Balti ohu» tegelikku suurust Venemaa riiklikule julgeolekule. «Keerulist geopoliitilist olukorda arvestades on loodes Venemaale kõige ohtlikumad suunad Põhja-Jäämere bassein, Lääne- ja Norra mere akvatoorium, Balti riigid, Kaliningradi oblast ja Karjala.

«Just need suunad peavad olema meie õhuväe tiheda kontrolli all, samuti peab Venemaa tugevdama oma õhuväge Karjalas ja Koola poolsaarel, mille ülesandeks saab hävitada Põhja- ja Ida-Euroopa riikide sõjamajanduslik taristu.»

Samuti tuleb Stalini hinnangul «meeles pidada ajaloolist tõika, et Nõukogude-Soome 1939.–1940. aasta sõja ajal baseerus Soomes Rootsi vabatahtlik eskadrill, mis osales lahingutegevuses Nõukogude õhuväe vastu, sõjajärgsetel aastatel meie püüdurhävitajad aga likvideerisid aeg-ajalt Rootsi luurelennukeid, nii et Stockholmi praegust kahepalgelist poliitikat ei tohi kindlasti jätta kahe silma vahele».

«On igati ilmne, et Põhja-Euroopa ja Baltikumi sõjaõhuvägi lakkab konflikti korral Venemaaga lihtsalt olemast. Praegu elavadki «demokraatlikud» eurooplased hirmus ning sõna otseses mõttes lömitavad Washingtoni ja Brüsseli ees. Skandinaavia riigid püüavad veel enam tugevdada oma mõju Balti riikides, et lõplikult lõigata Venemaa Föderatsioon Läänemerest ära, mis kindlustaks Põhja-Atlandi blokile valitseva seisundi loodetiival,» lõpetas propagandist.

Päeva anekdoot

Kus elavad maailma kõige laisemad venelased?

Narvas: nad ei viitsi isegi üle jõe Venemaale tatsata, nii elavadki, vaesekesed, Eestis.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles