Olev Remsu: toetame Ameerikat, kasvõi sümboolse jõuga

Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Mind on heas mõttes üllatanud maailma üksmeel Tomahawk-lööke hinnates – hea, et meiegi kuulume nendesse ridadesse, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Sel aprillihommikul, kui Ühendriigid pommitasid oma Vahemere laevastiku aluselt Tomahawk-rakettidega Damaskuse valitsusele kuuluvat Sharyati lennuvälja Loode-Süürias, hakkasin ma hoolega vaatama Vene telekanalite jutusaateid. Neis oli lahti löönud pöörane hüsteeria, mitu kohale kutsutud nii-öelda eksperti ületas raevukuselt selle ala tuntud meistri Vladimir Žirinovski.

Mõnitati Ameerika Ühendriike ja tema relvi, jõuti arvamusele, et argpükslik löök sooritati kõrvalise kolkabaasi pihta, sellel ei ole vähimatki strateegilist tähtsust. Õigeid objekte ei juletud rünnata, kuna kardeti Vene S-400 antirakette. Ka see, et löögist teatati venelastele kaks tundi ette, tõestavat Venemaa võimsust. Nõuti vastulööki, koguni taktikalise tuumarelva kasutamist, nõuti USA 6. laevastiku ründamist, nõuti vägede suurendamist Süürias, nõuti Kiievi äravõtmist ja palju muud samasugust. Väärilise vastuse andmata jätmine olevat kapituleerumine Ameerika ees, mida lapsed ei andestaks.

Need on mõjuvad, suured sõnad. Ainult et tühjad. Venemaa oleks nagu oodanud kosja rikast ja võimast peigmeest, oli sellest avalikult kuulutanud, et tal on suuri lootusi, väljavalitu aga pööras selja ning nüüd loobitakse teda haavunult poriga. Minu silma järgi oli reageering mitu pügalat kangem kui varasematel sellistel puhkudel.

Tegin saadetest kaks tähelepanekut. Esiteks: juttu ei olnud raketilöögi põhjustanud Damaskuse valitsusvägede gaasirünnakust Idlibi linna vastu, mis on Ahrar al-Shami juhitud ülestõusnute käes. Mürkgaaside atakk algas just sealtsamast Sharyatist ja see põhjustas ameeriklaste sihtmärgi valiku.

Üks propagandareegel kõlab: õigem on vastumeelne fakt maha salata kui seda eitada (ja niimoodi otseselt valetada). Eitamisegi puhul jääks ju praegusel juhul sõna «keemiarelv» kuulaja-vaataja mällu, ja ei või täpselt ennustada, mida see seal tegema hakkab.

Etem mitmemiljonilise auditooriumiga telesaates seda sõna konkreetse intsidendiga mitte seostada. Väiksema levikuga pressis tuleks kõne alla, aga siin mitte. Väidetavasti oli tegemist otsesaatega, järelikult oli osalejaile ette seatud tingimused, järelikult olid nad sõnakuulelikud. Aga keda muud kutsudagi?

Teine tähelepanek jutusaadete kohta: jäeti mulje, et ameeriklased ründasid Venemaad, jutlejate kodumaad, ning solvasid niimoodi Vladimir Putinit. Selge, see on agressioon, mis tekitab üldrahvalikku meelepaha. Kelleltki ei tohi tema isiklikku sõda ära kiskuda, ei tohi appigi minna, sest see kahandab sõjapidaja au ja väärikust. Meenutame, et Iisrael on selle aja jooksul, mil Vene sõjaväelased viibivad Süürias, teinud mitu raketilööki Süüria pihta ja venelased ei ole sellele kuidagi eriliselt reageerinud. Iisrael on väikeriik, temaga ei sobi tõrelda, see käiks eneseuhkuse pihta.

Kui kaua kestab ühe rahva impeeriumimentaliteet? Tundub, et britid on sellest ometi kord lahti saanud, viimati puhuti see lõõskama Falklandi/Malviini sõja ajal, paistab, et nüüd ollakse kõigi aegade suurima impeeriumi otsasaamisega leppinud. Näis, kui pikalt läheb venelastel.

Raketilöögi asjalikumad kritiseerijad on osutanud rahvusvahelisele õigusele, mida Ameerika pool tõesti rikkus. Ei loe, et sedasama oli oma sariinirünnakuga teinud korduvalt Damaskus, ükski väärtegu ei anna õigust teha sedasama. Parem oleks karistada rikkujat kuidagi teistmoodi, mitte omapoolse rikkumisega. 

Siin vastanduvad pragmaatika ja idealism. Oleme korduvalt näinud ÜRO Julgeolekunõukogu kokkukutsumisi, arutamiseks kulub nädal-kaks ning viimaks paneb Venemaa lääne poolt ettevalmistatud resolutsioonile julma veto. See teater käib ikka ja jälle, pealegi veel suuresti Ameerika kulul, kuna Ameerika Ühendriigid tasuvad neljandiku ÜRO eelarvest. Kas maksta oma taskust kinni, et su tegevusele heidetakse pidevalt kaikaid kodaraisse, liiatigi veel suure kihutuskära saatel? Siin on mõtlemiskoht.

Donald Trump on ärimehena pragmaatik, talle ei lähe korda avalik arvamus, samuti mitte propagandapasunad, mis puhuvad justkui rahvusvahelise õiguse kaitseks. ÜROst on saanud probleem. 70 aasta vanused mallid ei sobi nüüdisaega, viie riigi vetoõigus julgeolekunõukogus kisub tervet organisatsiooni lõpu poole.

Paralleeliks võib meenutada 1589. aastal Poola-Leedu seimis sisse seatud liberum veto süsteemi: üheainsa šljatitši vastuhääl tähendas küsimuse päevakorrast mahavõtmist. Selline anarhia viis riigi kokkuvarisemiseni.

Usun, et tulevik toob muudatusi ÜRO ülesehitusse ja õiguskorraldusse. Üks struktuur on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Arvatavasti kolib ÜRO peakorter New Yorgist ära, usun, et näiteks Rootsi.

Tomahawki-rünnakus endas on senini palju ebaselgust ja see on võimaldanud lennukaid spekulatsioone. Näiteks küsimus: mitu Tomahawki startinud 59st tabas märki? Vene pool on hoobelnud, et nemad tegid kahjutuks 39.

Vene poolelt pärineb ka vastupidine info, et nende paljukiidetud S-400 madalal lendavate tiibrakettide vastu ei saa. Põhjusel, et maakera on ümmargune, raadiolained lihtsalt ei levi kumeruse taha. Oleks maa lame, oleks relv efektiivsem. Meil ei ole usaldusväärset infot, kas S-400 üldse käivitati või mitte ja kui seda tehti, siis milline oli tabavus.

Segane on ka see, kas al-Assad tegutses kemorünnakut sooritades Venemaa (ja Iraani?) loal/käsul või jättis ta informeerimata oma sõbra(d), tänu kellele ta võimul püsib. Igatahes peatas gaasirünnak Ühendriikide ja Venemaa võimaliku lähenemise ning see on vesi eelkõige Damaskuse ja Teherani veskitele. (Muide, ka meile.)

Ei ole täpselt teada, kas venelased, keda Ameerika hoiatas kavatsetavast rünnakust kaks tundi enne selle toimumist, andsid info edasi Damaskusele või mitte. Selle kohta on erinevaid sõnumeid. Süürlased on küll öelnud, et nad teadsid rünnakust ning viisid osa relvastust teisale, kuid pole öelnud, et nad said selle teada venelastelt. Pealegi ei pruugi need sõnad tõele vastata. Mis võis panna venelasi vaikima?

Damaskuse võimalik omavoli ja sõnakuulmatus, tegutsemine omal käel. Veel on ühe Vene-poolse vastumeetmena teatatud nn punase liini strateegilise liini katkestamisest. See liin on mõeldud sidepidamiseks Ühendriikide, Venemaa ja Iraani vahel, just selle liini kaudu anti teada ka plaanitavast Tamahawki löögist. Mis siis, kui löögid jätkuvad? Kuidas venelasi sellest informeerida? Paistab, et venelased tahavad taas käiku lasta masohhistliku ohvriterikkuse argumendi, mille järgi on nad pidanud kõiki sõdu edukalt, kuna nende poolel on olnud kõige rohkem langenuid. Ja selge: piisaks vaid ühe Vene sõjaväelase hukkumisest, kui austus Putini vastu tõuseb taas taevaskõrgeks.

Lähis-Idas on sõditud alates ajast, mil inglased ässitasid araablased Ottomani impeeriumi kallale Esimese maailmasõja ajal, nõnda peab tõdema, et tapmine on seal harjumuse asi, ükskõik kui kurb see ka ei oleks. Mitu põlvkonda inimesi ei tea, mis on rahu.

Praegune Süüria kodusõda kestab 2011. aastast, langenuid loetakse veerand miljonit, põgenikke on üle viie miljoni. Kellele on seda sõda vaja? Ennekõike Bashshār al-Asadile selleks, et püsida võimul, ning tema mitut liiki vaenlastele, kes püüavad teda kulutada. Sama tähtis on sõda ka Putinile, sest just sõjad teevad temast maailmamehe.

Venemaa rahvuslik kogutoodang on enam-vähem võrdne elanike arvult kaks ja pool korda ning pindalalt peaaegu 60 korda väiksema, ilma maavaradeta Itaaliaga. Kui ei kõmiseks trummid ega kärgataks kahurid, oleks Putin maailma jaoks Itaalia mõõtu poliitik. Kui tihti on neist juttu? Õige harva.

Teiseks võimaldavad sõjad venemaalaste pilgu ära pöörata korruptsioonipõrguks ja oligarhide paradiisiks muudetud, üha vaesestuvalt riigilt, täita südamed uhkuse ja armastusega oma presidendi vastu. Sõda on vaja ka Teheranile ning mitte niivõrd usukaaslaste šiiitide abistamiseks, vaid selleks, et kinnistada oma positsiooni piirkondliku suurvõimuna.

Ja make-America-graet-again-mees? Ka Trumpile on seda sõda tarvis, isolatsionismiga ei tee Ameerikat suureks, see on võimalik ainult sõjaga ning nii jäämegi ootama, mis hakkab toimuma Süürias. Ja mitte ainult seal, vaid ka Põhja-Koreas, Lõuna-Hiina merel, Venezuelas ja mujal.  

Muidugi oleks hea, kui kõik toimuks rahvusvahelise õiguse järgi, ent kui valik seisneks selles, kas sõda kaotada, pidades kinni sellest õigusest, või võita muul viisil, siis ei ole mõtet eos alistuda.

Mulle tundub, et Trump paneb praegu oma liitlased proovile. Mind on heas mõttes üllatanud maailma üksmeel Tomahawk-lööke hinnates. Vastu on olnud vaid Venemaa ja Iraan, neutraalsed Hiina ja Rootsi, Ameerikat toetavad britid, Saksamaa, Prantsusmaa, Türgi, Iisrael, Saudi Araabia, Austraalia, Itaalia, Poola, AÜE, Jaapan, Kanada, kui nimetada ainult võtmeriike. Ja on hea, et sellesse ritta kuulume meiegi. Kogunevad G-7 välisministrid, kus brittide ettepanekul arutatakse Venemaa-vastaste sanktsioonide karmistamist, kuna Venemaa on kahtlemata kas otseselt või kaudsemalt gaasirünnakus süüdi.

Damaskuse jõud peitub maavägedes ning neid lennukite ja rakettidega ei võida, neid on võimalik alistada ainult maavägedega, nagu nägime Iraagis ja Liibüas. Lähemal ajal selgub, kas Ameerika läheb selle peale ka Süürias.

Usun, et meil tuleb valmis olla Süüriasse minekuks. Seal ei oleks kerge, võidelda tuleks kahel rindel, al-Assadi ja Islamiriigi vastu. Viimase poolt on hingejõud, millele USA kaotas Vietnamis ja Nõukogude Liit Afganistanis, hoolimata üleolekust tehnikas. Eks näis. Aga minna tuleb, teist teed ei ole. Miks peaks Ameerika meid toetama Narva jõel, kui meil läheb vaja, kui meie ei toeta, olgugi et oma sümboolse jõuga, Ameerikat, kui sellel maal on vaja?