Jaak Jõerüüt: Eesti munad tuleb panna mitmesse korvi! (10)

Jaak Jõerüüt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Selmet kabinettides palehigis eluvõõraid asju välja mõelda, tasuks meeles pidada, et Eesti parim esindaja on Eesti ise. Sellest lähtuvalt tasuks suhtuda ka meie edulugudesse, näiteks e-riiki, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.

28. septembril 1994 läks Läänemerel põhja suur laev ja koos sellega uppus 852 inimest. Tragöödia puudutas 17 riiki, kelle kodanikke uppus, aga esmajoones Eestit, kellele laev kuulus.

Rahvusvaheliselt sai Eesti ühe sünge ööga kuulsaks, aga mitte ainult laevaõnnetuse kui sellise tõttu, vaid inimtunnete jaoks niigi erakordselt ränga õnnetuse tegi teistmoodi eriliseks see, et kogenematusest oli parvlaevale kunagi pandud tavasid rikkudes nimeks Estonia. Ehk maakeeles Eesti. Rahvusvaheline meediaveski jahvatas pärast seda talumatult pikki aastaid sellest, kuidas Eesti läks põhja.

Finantsvirtuoossusega ja kavalusega hiilata üritavas Eestis peaks praktiline põhimõte, et oma raha ja vara säilitatakse mitte ühes, vaid mitmes kohas, st munad on erinevates korvides, levima elualade välju mööda kõikjal. Aga võta näpust! 

Eesti märk. Miks üritatakse tervele Eestile külge kleepida ühte märki, oniat või rahnu?  See on korv üheainsa väidetava supermunaga. On see kuld või kassikuld? Järgnevad piinlikud eneseveenmised... 

Usk ühte imemärki

Olen töötanud mitmes riigis aastaid ja mul pole õrna aimugi, mis on nende oniad ja rahnud olnud, kui on üldse olnud. Kolleegid-diplomaadid laiast maailmast pole minu kuuldes kahekümne aasta jooksul kordagi arutanud Itaalia, Malta või Rootsi riigi märgi magneetilise tõmbe jõudu või turuväärtust.

Riigi käekäiku ja populaarsust hinnatakse alati mitmete tegurite koosmõjus. Arvamus, et üks disaintoode-märk mõjub korraga magneetiliselt nii iga ilmakaare noortele investoritele kui pensionäridest turistidele, nii eesti keelt jumaldavatele külalisprofessoritele kui nutikale tööjõule, on illusioon. Ühte Eesti imemärki uskumine on täpselt vastupidine arukale hoiakule «pange oma munad mitmesse korvi».

Maailmakülast rääkijad, palun tajuge, mis nähtus see maailmaküla on, ja mitu silma ning kõrva tal on! Miski ei reklaami meid paremini kui tegelikkus! Sajad Eestit teraselt jälgivad diplomaadid on aastate jooksul kirjutanud lugematu hulga raporteid oma koduvalitsustele ja muudele asutustele.

Iga turist viib Eestist koju kaasa mitte mõne ministeeriumi hõlma all valminud märgi, vaid oma isiklikud muljed. Maailma inimesed rändavad, neil on silmad lahti ja nutividinad pildistavad ning filmivad. Statistilised näitajad levivad, skandaalid samuti, kui neid on. Ajakirjanikud filmivad, kirjutavad, pildistavad, saadavad, võtavad vastu uudiseid, meie omad mujalt, teised siit.

Üksainus video sellest, kuidas päästjad Harku järve jääaugust kalamehe imekiiresti ja elusalt välja tõmbasid ning kaldale toimetasid, levib kulutule kiirusel juutuubis ja mujal, ja jääb meelde ka ilma PR-riigihanketa, sest see on elu ise, mis saadab sõnumi. Sellist levikut, kiirust ega mõju ei saavuta mingi disainitud sümbol iialgi.

Kabinettides võib eluvõõraid asju välja nuputada, isegi nii suuri munakorve, kuhu mahuks korraga kõik avaliku ja erasektori munad, aga milleks? Eesti parim esindaja on Eesti ise ja selle kõige levinumaks sümboliks on meie lipuvärvid, mis iseenesest levivad ja lehvivad nii olümpiamängudel kui kõikidel poliitilistel kogunemistel kui ka Eurovisioonis. 

Aga ikka igatsetakse üht, meid kõiki esindavat sümbolit, edulugu, üht retsepti, mis lahendaks kõik mured ja liidaks kõik inimesed. Illusioon!

Kes hilines?

Mis saab, kui eeslavale pandud ja hästi väljavalgustatud ainsa promotrummiga midagi juhtub? Ootamatu negatiivne võimendus riigi eduloo sümbolkuvandiga juhtunust on halb, selge see. Ütlen lihtsalt, eriti poliitikutele: olge ettevaatlikud, hoiduge sellest, et teie retoorikas muutub e-maailm Eesti ainsaks edulooks! Hoiduge ühestainsast munakorvist, leidke ka teisi!

Aga vaatleme seda edulugu lähemalt. Mitte keskerakondliku mahakriipsutava agenda raames, vaid vastupidise hoiakuga – kuidas kindlustada seda, et e-teema ei saaks tagasilööke, mida on võimalik vältida.

Küsin näiteks, miks on olemas oht, et sügisesed valimised toetuvad 12 aastat vanale tarkvarale? Olles veendunud, et kõik ei loe kõike, tsiteerin üht hiljutist lugu Päevalehest.

«Nii Trisberg (Renee Trisberg, turvaekspert; J.J) kui ka valimiskomisjonis (praeguses valimisteenistuses) e-valimisi juhtiv Tarvi Martens olid toona (2013. aastal; J.J.) ühel nõul, et lõpp on lähedal – vähemalt senise tarkvara kasutamise mõistliku aja lõpp. «Ükski IT-süsteem ei tohiks üle kümne aasta kasutusel olla ja see piir jõudiski kätte,» tõdeb Martens ka nüüd.»

«Trisbergi sõnul võinuks asi siiski olla mõistlikumalt planeeritud. «2013. aastal nõustusid kõik osapooled, et vana lahenduse aeg on läbi. 2017. aastani oli sellest ajast neli aastat. Hange tehti alles 2016. aasta kevadel. Liiga hilja,» kinnitab ta. «E-valimised on üks Eesti e-lipulaevasid. Selle nelja aasta jooksul on peetud suur hulk ettekandeid ja räägitud meie suurepärastest lahendustest – aga tööd ei ole jõutud piisavalt teha.»

Kommentaarid on ilmselt liigsed. Me küsime vaid: kes hilines?

Urmas Vaino juhitud suud-puhtaks saade (ETV, 29. märts), mis oli pühendatud e-valimistele, oli nauditav. Esinduslik e-gurude seltskond näitas suurepärast sõnaseadmise taset. Probleemidest möödumiseks kasutati erinevaid elegantseid lauseid, nii et sageli jäi lahtiseks, kas kivide all on ka vähke või ainult puruvanakesi, millega viidikaid püütakse. Mõned mõtteavaldused sellest saatest.

Esiteks. «Puudub rahvusvaheline konsensus, mida tähendab otsast otsani kontrollitavus.»

Kuna jutt on e-valimistel häälte liikumise kontrollitavusest, siis hüva, tehke rahvale selgeks, milline on Eesti definitsioon valimiste otsast otsani kontrollitavuse jaoks, jätame Šveitsi mängust välja.

Teiseks. «Korduvalt on täna läbi käinud, et nõutakse läbipaistvust... leppige sellega, et enamus siin saalis ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas arvuti töötab või kuidas e-valimistel hääl jõuab punktist A punkti B, see lihtsalt niimoodi on...»

Kõige halvem, mida strateegiliselt, tuleviku huvides üldse teha saab, on öelda, et te niikuinii ei saa aru, ühtlasi kujundades hoiakut, et kes e-valimisi ainult pimedale ja siirale usule toetudes ohjeldamatult ei kiida, on riigivastane. Rääkimata sellest, et kust selle pärli poetanud spets nii täpselt teab, et teised arvutist aru ei saa? Kas ainult usub või?

Saatejuhi kokkuvõttele, et paljud otsad jäävad lahti, vastas aga Anto Veldre lihtsalt ja märgiliselt:

«Meil oli 13 aastat vahet diskussioonidega. 2004 oli see koht, kus Tarvi (Martens. J.J.) korraldas Tartus konverentsi ja nüüd on taas 40 inimest või rohkem kokku saanud selleks, et neid teemasid arutada. Kuulge, räägime veel!»

Äärmiselt õige. Mitte ainult seepärast, et rahvale on vaja veel mõndagi usuvälist selgitada, vaid ka seepärast, et oli ilmne, et spetsidel endil on teatud eriarvamusi.

Kõrvalpilkude alateema

Ma arvan, et mitte kellelgi ei õnnestu tuvastada, kui palju on välismaistes Eesti e-valimiste hindajates olnud või saab olema kas emotsionaal-poliitilist kiitmist või tehnoloogilist imetlemist või emotsionaal-poliitilist kriitikat või itigurulikku kriitikat, või väikeriigi halvustamise soovi või väikeriigi spontaanset imetlemist. Mõõtev inimene pole tuim mõõteriist.

Variante on ilmselt veelgi, näiteks on tõenäoline, et mõned kusagil eemal vaatlevad Eestit ses kontekstis katseloomana, laborirotina, ja võtavad omale vaatlemiseks piisavalt aega, aastaid. Rääkimata sellest, mis juba juhtus, et liiga erinevalt taustalt lähtunud vaatleja, saabudes e-Eestisse, ei pruugi lõpuni aru saada, mida ja miks ta vaatleb.

Lihtne näide – Lätis valitakse (traditsioonilisel viisil) nii, et antakse poolt ja vastuhääli. Ainult poolthääli andvad eestlased või soomlased ei oska selle viisi plusse ja miinuseid arvatavasti päris adekvaatselt mõõta.

Ainult usk ei tööta igavesti! Esimese mistahes taseme tõrke tekkimisel (reaalmaailmas teatavasti on tehnoloogiliste tõrgete lõplik elimineerimine võimatu), võib juhtuda nii, et siiras, teadmisteta usk mõraneb kõigepealt ja seda lappida enam ei õnnestu. Paremate teadmiste korral on ka parem võimalus, et mõne tühise tõrke olemusest ja selle mõju suurusest või väiksusest lõpptulemusele saadakse paremini aru, usk jääb puutumata ja teadmine süveneb.

Üleskutse on lihtne, aga kirglik: selgitage lakkamatult, it-gurud, kõrvad on teie jaoks lahti, leidke see keel, kuidas selgitada, õigete sõnade otsiminegi on ju huvitav intellektuaalne ülesanne! Kui te olete spetsid, siis leidke need sõnad, kuidas keerulist lihtsalt lahti rääkida.

Ignorantsus ja «te-ei-saa-niikuinii-aru-hoiak» on kindel meetod edulaevuke ükspäev süüdimatult karile juhtida või põhja lasta. Ma olen e-arengutest huvitatud, seepärast panengi südamele nii ala spetsialistidele kui ka neile, kes avalikke tribüüne kujundavad – rääkige, selgitage, valgustage valijaid! Tammsaare loodud koolmeister Maurust parafraseerides, seletage üks kord, seletage kolm korda, seletage vaimustusega, seletage nagu hullud!

Aga poliitikud ning ametnikud, laduge riiklikud munad alati mitmesse korvi ja kontrollige vaimustusega ning lakkamatult, kontrollige nagu hullud, et kõikide korvide põhjad oleks terved!

Kommentaarid (10)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles