Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rein Veidemann: Mart Helmel pole õigus

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Emeriitprofessor Rein Veidemann. | FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Nädalavahetusel EKRE kongressil peetud kõnes ütles partei esimees Mart Helme  muu hulgas, et kultuuriga seoses räägitakse meil ainult rahast, lisades: «Kui võrdleme 22 aastat esimest Eesti Vabariiki ning 25 aastat praegust vabariiki, siis näeme, et viimase 25 aasta kultuurisaavutused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud.»

Minu kaasteeline, ajalooharidusega Mart Helme teab väga hästi, kui libe tee on võrrelda ühtesid ajajärke vastanduvalt teistega. Ei olnud ju nii, et sõdadevahelises Eesti Vabariigis poleks kultuuri puhul rahast räägitud, aga nüüd ainult räägitaksegi! Kuidas üldse mõõta neid rääkimisi? Friedebert Tuglas tõstatas kultuuri riikliku toetamise küsimuse juba 1919. aastal (artikkel «Kirjanikkude palgaküsimus» ilmus 1920). Tammsaare kirjutas mitmes artiklis vaimse töö alahindamisest, näiteks «Vaimline töö hädaohus» (1922), «Iseenda ja teiste meelejahutuseks», «Eraomandus kirjanduses» (1924).

Sõnavõtus «Kultuurist ja muist niisugustest asjust» (1924) kirjutab Tammsaare: «Imelik! Kui räägitakse meie vaimlisest kultuurist, siis toonitavad kõik /.../ aina rahvuslikku omapärasust. Sporti kogu tema rekorditega peetakse kultuuriks (Kultuurkapitali seadus!), aga tema suhtes pole keegi omapärasust nõudnud.»

Tammsaare polnud poliitik ega pidanud võitlema enda ja oma erakonna toetajate tähelepanu eest. Kultuurkapitali loomise järelgi 1925 puhkesid tülid toetuste saamise või saamata jäämise pärast, mille taustaks oli muuhulgas ka põlvkonnavahetus.

Mis aga puutub kultuurisaavutuste võrdlemisse 1920.–30. aastatel ja 1991–2017, siis nõustuksin mööndustega üksnes kirjandusliku poole pealt. Jah, uut «Tõde ja õigust» pole. Aga on ometi sellega täiesti võrreldav Mats Traadi 12 jaos kirjutatud ja nelja mammutköitesse mahutatud «Minge üles mägedele» (1979–2010), millest suurem osa valmis just taastatud Eesti Vabriigis.

Jah, uusi arbujaid pole, aga (püsi)väärtuslikku luulet on küllaga. Ja on ka teoseid, mis kuuluvad n-ö paradigmavahetusse, nagu Tõnu Õnnepalu «Piiririik» (1993) – akadeemik Jaan Unduski sõnul fenomenaalne tekst! Ja on Hando Runneli koostatav/toimetatav, riigi  rahastatud «Eesti mõttelugu».

Mõnda asja pole kolleeg kultuurilisse võrdlusse üldse asetanud, nagu näiteks filmikunst, mis 1920.–30. aastatel oli alles lapsekingades. Ja süvamuusika – eesti kultuuri tõeliseks visiitkaardiks tõusnud kunstiliik! Tormis, Pärt, Tüür, Sumera, Kangro jpt! Või siis eesti teater kui samal kõrgusel viljeldav kunstiliik! Kõik ühtlasi rohkelt riigi toetust pälvinud valdkonnad, rääkimata kultuuriajakirjandusest.

Ei, mu hea kaasteeline Mart Helme sõidab kinnisilmi mööda sellest, mis lausa paiskub silmi, sest mitte kunagi varem pole eesti kultuur õitsenud sellise lopsakusega nagu uuel aastatuhandel. Saan muidugi aru, et kihutuskõnes ei säästeta värve! Aga ärgu tehtagu seda madallennult või n-ö puusalt tulistades.

Tagasi üles