Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andres Adamson: Tartu rahuga liidetud alade jäämine Eestile oli ebatõenäoline

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andres Adamson | FOTO: Liis Treimann

Eesti on rahvusriik. Mitte ses mõttes, et olekski enam-vähem üherahvuseline, kuid loodud on see riik ühe rahva kodumaal, põhilisel ja ajaloolisel asualal, ning selle rahva ja tema eripära püsimise tagamiseks pärast sajandeid kestnud rahvuslikku rõhumist ning saksastamis- ja venestamisohtu, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Sel nädalal, 12. aprillil möödus sada aastat päevast, mil Eesti ligilähedaselt tänastes piirides esimest korda ajaloos üheks administratiivüksuseks ühendati. Tollal siinmail veel kehtinud Juliuse kalendri järgi 30. märtsil 1917 andis Venemaa Ajutine Valitsus määruse, millega Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolsed, eesti asustusega maakonnad – Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa – ning anti kubermangule uutes piirides mõningane autonoomia.

Senine saksik maaomavalitsus asendus uue, demokraatlikuga, ja see kasvas vähem kui aastaga üle omariikluseks. Siin pole siiski üksühest seost, iseseisvuskuulutuseni jõutuks küllap ka ilma selle määruse ja Eesti ala ühendamiseta. Lätlased ju jõudsid, väga palju hullematele eeltingimustele vaatamata. Kuid kohe kindlasti oli tost määrusest omajagu abi.

Määrus lõikas Liivimaa pooleks maakonnapiire pidi, tegelikust eesti-läti keelepiirist veidi põhja poolt, ega puudutanud Petrogradi kubermangu kuulunud Narvat ja Setumaad.  Tartus ja Petrogradis eesti poliitikategelaste ja ühenduste ette valmistatud eelnõu, millel määrus põhines, oli ette näinud ka Narva ja Valga linna ning viimase maakonnast Sooru, Paju, Hoomuli (Omuļi) ja Laatre valla liitmist Eestiga.

Tartu nõupidamisel oli olnud juttu ka Volmari (Valmiera) maakonna Mõisaküla vallast, Setumaast ja isegi Narva-tagusest peaaegu Gattšinani välja, kus oli eelnenud aastakümneil tekkinud hulk eesti asundusi. Viimati mainitud mõtte naeris enamik küll kohe välja. Eesti poliitikud seisid kahe jalaga maa peal ja said aru, et kitsamalt vene kubermangude küljest pole vähemalt esialgu midagi loota, sestap jäeti kõrvale ka Setumaa. Narva selleks ajaks kujunenud eesti enamusega (58 protsenti; Tsaari-Venemaa viimase rahvaloenduse aastal 1897 oli eestlasi-venelasi veel võrdselt olnud), samasuguste ajalooliste linnaõiguste ja traditsioonidega kui teistel Eesti linnadel ning ingeri valdadega teispool linna võinuks olla erijuhtum, kuid sellegi soovi lükkas Ajutine Valitsus tagasi.

Narva siiski liideti hiljem Eestiga veel päris sama aasta lõpus, pärast rahvaküsitlusi ja oktoobripööret, lätlasest linnapea (või täitevkomitee esimehe, kuidas soovite), pärastise Punaarmee diviisikomandöri Ansis Daumanise eestvedamisel. Muide, ka Eesti iseseisvusmanifest rääkis 23./24. veebruaril 1918 küll «Narva linnast ja tema ümbruskonnast» ja sellest, et «piiride lõplik kindlaks määramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel», kuid mitte veel nimeliselt Setumaast.

Eesti rahvuskubermangu lõunapiiri pidi eestlaste eelnõu järgi täpsustama eesti-läti komisjon, korraldades vajadusel rahvahääletuse piiriäärsetes segarahvastikuga valdades. Venemaa Ajutise Valitsuse määrus aktsepteeris komisjoni, kuid ei pidanud referendumit üldjuhul vajalikuks. Lätlastel, kes noilsamul 1917. aasta revolutsioonikuudel samuti hoogsalt kongresse pidasid (sakslaste okupeeritud Kuramaa läti sõjapõgenike kongress seejuures aprilli lõpus Tartus), demonstratsioone korraldasid ning nõudmisi ja eelnõusid esitasid, oli asjadest muidugi oma ettekujutus.

Eesti, st eestlaste ala tegelike, mitte juriidiliste piiridega on lugu ajaloolises mõttes suhteliselt lihtne. Kahest küljest – põhjas ja läänes – meri; idas suuremas osas pikkuses samuti veepiir Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve näol; kirdes ja kagus asendus algne hägus segaala vastu vadjalasi ja pihkvatšuude keskajal selgema (eesti-vene, asjaajamise mõttes saksa-vene) keele- ning rooma- ja kreekakatoliku kirikupiiriga; lõunas lätistusid samasugused segaalad ja tekkis selgem eesti-läti keele- ja elutunnetuspiir, mis selgema loodusliku piiri puududes tasapisi põhja poole nihkus. Eestlaste ja lätlaste omavahelised suhted, erinevalt tänapäevast, olid minevikus üldiselt kehvapoolsed, nii ka saja aasta eest.

Juba meie keskaja alul olid kõikidele hõimuerinevustele vaatamata olemas eestlased ja Eesti, kui mitte veel nende endi silmis, siis naabrite ja kaugemate võõraste jaoks küll. Eemalt näeb tervikut paremini. Vaatamata erinevatele (kuid küllap enamasti muinasaegseid piire järgivatele) sisepiiridele oli nõnda läbi kesk- ja uusaja. Nii kutsus 1570 Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnus end täpsustavalt Eesti ja Läti maade valitsejaks või teisal tiitliga «Jumala armust Liivimaa kuningas, Eesti ja Lätimaa isand».

Osa ajaloolaste veendumus rahvuste ja rahvustunde puudumisest enne sügavat uusaega, kodanlust ja kapitalismi, kooliõpikuid ja rahvusromantikat on lihtsalt venima jäänud moeröögatus. Et sunnismaisel talupojal aega polnud iga päev seesugustele asjadele mõelda – ega põhjustki omakeelses keskkonnas seda teha –, on sootuks teine asi.

Muinas- ja keskaegsed sise- ja välispiirid ei pruukinud olla kindlad jooned mingite punktide vahel; vahel olid need pigem piirivööndid, mis jagati hiljem vastava vajaduse tekkides – või siis haaras üks pool kogu vööndi jõuga endale. Eesti sees on üks selline ammu unustatud piir Kõrvemaa näol tänini olemas. Selline oli ka Vana-Liivimaa piir otseste idanaabrite Pihkva ja Novgorodi feodaalvabariikidega, seejärel Moskooviaga. Siinpool piiri Kagu-Eestis Vastseliina, sealpool Irboska, vahepeal peamiselt ühisvalduses alad, kus siiski veidi asustust ja majandustegevust.

Kirde-Eestis moodustas loomuliku loodusliku piiri Narva jõgi ja venelastel oli jõel ammuseid õigusi. Ent siiski: siinpool Narva ja Vasknarva, sealpool Jam ja Oudova (Gdov), vahepeal rohkem eikellegimaa või ühisvaldusena käsiteldav ala. Ühe poole valduste serv vööndi ühes servas, teisel teises; näiteks Tartu piiskopkonna valdused 1224. aastast peale üldiselt joonel Võhandu – Mädajõgi – Piirioja – Piusa jõgi – Meeksi oja – Jurnari oja – Pedetsi jõgi. Kui venelased 15. sajandi viimasel veerandil rajasid Petseri kloostri ja seejärel Ivangorodi kindluse, siis nad sisuliselt annekteerisid selle piirivööndi.

Ent kunagi ammustel aegadel olid Tartumaa eestlased kasutanud Setumaa metsi metsamesinduseks ja selle eest oli tasutud Pihkvale iga-aastast kompensatsiooni. Ehkki tasu algpõhjus oli põhjalikult unustatud, kasutas Moskoovia seda «Tartu maksu» ja selle tasumata jätmist Liivi sõja alustamisel ettekäändena.

Kui eestlaste ala sõdade käigus Eesti- ja (Põhja-)Liivimaa vahel jaotati, võeti viimase sees vaatamata justkui vääramatule aadlivõimule ikkagi arvesse ka talurahva keelepiiri. Juba Rootsi ajal jaotati Liivimaa eesti ja läti majandusdistriktiks. Sellal olid juba olemas maakonnad administratiiv- ja kohtupiirkondade mõttes; et need asjad paremini sujuks, korrigeeriti ühtlasi maakonnapiire keelepiiri järgi.

Muide, Eesti ja Läti ala aadel moodustas hulgale mõlemal pool esindatud suguvõsadele vaatamata kaks eraldiseisvat perekondlike klannide ja abieluliitude süsteemi. Eriti ilmne on see Eesti- ja Kuramaad kõrvutades, kuid isegi «ühisel» Liivimaal valiti näiteks maamarssal kordamööda eesti ja läti talurahvaga maakondadest. Põhjus, miks sellele vaatamata püsis Eesti ja Läti ala jaotus just Eesti-, Liivi- ja Kuramaaks (ja teistsuguse õiguskorraga endiseks Poola-Liivimaaks, Latgaleks Vitebski kubermangu koosseisus), olid rüütelkondade erinevad, kubermangude (endiste aadlivabariikide) piiridega kattuvad privileegid ja traditsioonid. Ka 1918. aasta Saksa okupatsioon taastas seetõttu esimese asjana varasemad halduspiirid ja seisusliku omavalitsuskorralduse.

Seoses talude päriseks ostmise ja väljarändamisega muutus olukord Liivimaal keelepiiri lähedastel aladel alates 1860. aastatest keerulisemaks. Talukohtade müümisel eelistas mõni mõisnik just emmast-kummast rahvusest talupoegi, näiteks Hargla-Karula, Karula-Kaagjärve, Mõniste, Saru ja Taheva kandis nii mõnigi kord just lätlasi.

Kuid üldiselt toimus vastupidine tendents – talukohti ostsid eestlased, eelkõige linakasvatusega rikastunud mulgid pigem juba juba peaaegu lätistunud või lätistuvatel segaaladel: Eesti poolel Orajõel, Talis, Mõisakülas, Laatres, Vana-Karistes, Hummulis, Soorus, Valgas, Kaagjärvel, Koikkülas, Laanemetsas, Taheval, Vastse-Roosas, Missos ja mujal, Läti poolel Heinastes (Ainaži), Ipikus (Ipiķi), Kirblas (Ķirbēni), Aravestes (Arakste), Härgmäel (Ērģeme), Pedeles, Lukes (Lugaži), Hopas (Ape) ja Vana-Laitsnas (Veclaicene). Keelepiir nihkus vastupidi muutuste sajanditepikkusele üldsuunale taas veidi lõuna poole.

Sama juhtus keskajal otse Tartu piiskopi- ja orduvalduste piiril asunud Valga linnas. See paikneb kunagisel eestlaste alal, mis 16.–17. sajandi sõdade ja muude katastroofide käigus tühjaks tapeti, uusasukateks aga tulid põhiliselt kergemini pääsenud ja muidu arvukamad lätlased. 20. sajandi alguseks juba kolmsada aastat lätlaste maa. Valga oli samanimelise, selgelt läti maakonna keskus. Raudteede rajamisega sai varasemast väikelinnast Valgast aga oluline liiklussõlm ja sinna tekkis tööstusettevõtteid, mis vajasid töökäsi kaugemalt. Eesti ja Läti riigi tekkeajaks oli eestlaste osakaal Valgas 49,8 protsenti ja lätlastel 38,7 protsenti, kinnisvaraomanike seas olid eestlased juba absoluutses enamuses.

Omariikluseni jõudnud väikerahvana usume idealistlikult rahvusvahelisse õigusse ja rahvaste enesemääramisõigusse. Sellega seostub aga mitu probleemi. Esmalt: millisel territooriumil? Meie variandis: oma ajaloolisel põlisterritooriumil, kus ollakse enamuses, või nagu sedastas Iseseisvusmanifest: EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides ... kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asub.

Ajaloolised piirid on tavaliselt väga vaieldavad, Eesti oli siin pigem üks õnnelikke erandeid, ka eesti enamusega territooriumi terviklikkuse mõttes – ei midagi võrreldavat näiteks Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa lapitekiga, kus rahvad läbisegi ja üksteise peal elasid. Põlisterritooriumiga on pealegi nii, et mis ajast täpselt see ikka põline on? Peaaegu kõigil rahvastel, ka meil, on ju omal asualal olnud teiskeelseid eellasi. Kus on Kunda kultuuri hõimud, keda usume enne «meid» siinmail elanud olevat? Elavad meis edasi? Ent seda võivad pea kõik vallutajad ja maahõivajad puhta südametunnistuse ja kindla pilguga iseendi ja oma maa varasemate asukate kohta väita. Kui maa põlisteks omanikeks saadakse selle varasemate asukate assimileerimise või hävitamise teel, siis avanevad küllaltki huvitavad õiguslikud perspektiivid, eks ole? Tollal, muide, ajas nii kaugele tagasi ei vaadatud, eestlasi usuti siinmail elanud olevat alates rauaajast, pärast gootide lahkumist, ja uued riigid tuli luua tolle hetke realiteetide alusel.

Teine probleem oli ja on, et rahvaste enesemääramisõigus oli üsna uus mõte, mis alles hakkas jõudma rahvusvahelisse õigusse. Täpsem oleks öelda, et seda seal veel polnud. Jah, Ameerika president Wilson oli sellele viidanud oma 14 punktis, mis pidid saama aluseks Esimese maailmasõja järgsele maailmakorrale, kuid täpsemalt rääkis ta ju vaid okupeeritud alade vabastamisest, Poolast ning Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi mõnede rahvaste õigustest. Kõigil muudel juhtudel olid esikohal sõjaeelne olukord ja riikide suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse printsiip. Ka Venemaa puhul.

Wilsoni punktid lükati tegelikul rahusõlmimisel nagunii rahulikult kõrvale ja Ameerika Ühendriigid ise tunnustasid Balti riike alles 1922, deklareerides ühtlasi, et see ei tähenda nende senisest Venemaa-poliitikast loobumist. Ainsaina tunnistasid rahvaste enesemääramisõigust Vene enamlased, tehes seda muidugi vaid võimule pääsemise ja seal püsimise nimel ning täpselt nii kaua ja nõnda, kui ja kuidas see neile kasulik oli.

Uuesti ilmus enesemääramisõigus rahvusvahelisse õigusse Atlandi hartaga 1941, kuid üldiselt nõuti ka selles lihtsalt Teise maailmasõja eelse olukorra taastamist – ja paljukest oli sest tolku näiteks meil? Seejärel pandi see kirja ühinenud rahvaste deklaratsioonis ja pärast sõda veel mõnes dokumendis, kuid ikka vaid kõrgelennulise üldise aatena, mille kokkupõrkel riigi territoriaalse terviklikkuse põhimõttega on tänase päevani tähtsam viimane.

Mõelgem või Šotimaa ja Kataloonia iseseisvusreferendumi soovile ning Londoni ja Madridi seisukohale. Rahvusvaheline õigus tekkis tugevama õigusena ja on seda vaatamata saatvale jutuvadale tänase päevani; see vaid piirab seda; kui oma ülemvõimu teostav suurriik just vägivalla kasutamisega liiale ei lähe, see vägivald juhtumisi Euroopas ei toimu ja massimeedias liiga kaua liiga palju tähelepanu ei saa, siis kehtib endiselt eelkõige tugevama õigus. Õigus ei tähenda õiglust. Loevad sootuks teised asjad. Peamine on, kas tahad ja suudad oma kujuteldavaid õigusi vajadusel jõuga kaitsta või mitte, kas oled rahvusvahelise õiguse subjekt või pelgalt objekt.

Ühesõnaga, Eesti ei tekkinud uue riigina mitte seetõttu, et Eesti ala 30. märtsil 1917 ühendati ja meil see «õigus» oli, vaid Esimesest maailmasõjast ja revolutsioonidest tingitud eriolukorra tulemusena. Poleks siinmail 1918 olnud muidu igas mõttes lausreaktsioonilist ja ülinegatiivset Saksa okupatsiooni ja Saksa väed Esimese maailmasõja lõppedes endiselt maal, siis poleks asi deklaratsioonidest kaugemale kardetavasti arenenudki.

Selle okupatsiooni järel eesti rahvas aga tahtis ja suutis oma iseseisvust kaitsta. Vabadussõja käigus aidati selles ka endist viisi palju sandimas olukorras lätlasi, kelle maast oli enamik Läti enda punaste käes ja ülejäänul püsiti vaid tänu sakslaste omakasupüüdlikule abile.

Läti üksuste formeerimiseks Eestis, Eesti rahvaväe õiguste reguleerimiseks Läti alal jne sõlmiti 18. veebruaril 1919 Eesti-Läti leping. Sellega arvati mitu vaidlusalust valda koos Valga linnaga kuni piiriküsimuse lõpliku lahendamiseni Eesti haldusalasse. See oli muidugi eelis hilisematel läbirääkimistel ja Eesti, kes abistas Lätit mitte heast südamest, vaid omaenese huvides, tõttas piiriküsimust juba ette jõupositsioonilt lahendama. 21. veebruaril liitis Eesti ühepoolselt endaga Heinaste (Ainaži) valla, mille eesti enamusega elanikud seda olid soovinud.

Juuni alguses lülitas Eesti Asutav Kogu ajutise põhiseadusega Eesti haldusalasse veel mitu vaidlusalust valda, lisades küll, et piirid naaberriikidega täpsustatakse kokkuleppel viimastega. Samuti juuni alguses tegid paar Eesti ametnikku koos kuue sõduriga «dessandi» Ruhnule ja kuulutasid ka selle Eestiga liidetuks. Ruhnu oli küll juba enne sõda administratiivselt Saaremaa külge kuulunud ja Eesti Ajutine Valitsus selle Eestile kuulumist jaanuaris 1919 üle kinnitanud, kuid sellele pretendeeris ka Läti. Ajalooliselt oli Ruhnu kuulunud Kuramaa piiskopkonnale, niisiis pigem Lätile, ja rootslased olid selle alles 1660 endale kahmanud. 4. juulil 1919 asutas Eesti pool juba oma Valga maakonna ja lisas sinna Valga linna ning Valga, Paju, Sooru, Luke, Hoomuli, Pedeli ja Härgmäe valla.

Eesti väed viibisid Põhja-Lätis vabastajate või okupantidena, kuidas võtta, ning sõja ja rekvireerimiste all kannatav läti elanikkond kaldus võtma pigem seda viimast vaatenurka. Pärast Landeswehri sõda hakkas asjasse pigem nii suhtuma ka Läti Vabariik, ehkki vajas endiselt eestlaste sõjalist abi.

1919. aasta 21. juulil sõlmitud uus sõjalise koostöö leping säilitas osas Põhja-Lätis Eesti sõjalise halduse, kuid lätlased nõudsid nüüd oma tsiviiladministratsiooni sisseseadmist veebruaris Eesti ajutise halduse alla loovutatud aladel. 18. veebruari lepingut keeldus Läti nüüd tunnistamast, väites, et tema esindajad allkirjastasid selle ilma valitsuse nõusolekuta. Mis võis ka paika pidada. Septembris tahtsid lätlased korraldada Valga linnavalitsuse valimisi, mille peale Eesti pool viskas linnast välja sinna kevadel ruumipuuduse tõttu lubatud Läti ametiasutused.

Suhted aina teravnesid, 1920. aasta alul räägiti mõlema riigi ajakirjanduses juba sõjast, ehkki tegelikku sõjaohtu vast polnud – mõlema riigi juhtkonnad said ju aru, et teise püsimine ja koostöö sellega on ka nende riigi püsimise eeltingimus. Kuid probleemid olid tegelikud ja teravad, eskaleerumine võimalik ja otsustati kasutada Suurbritannia vahendust. Valgas pandi aprillis 1920 Briti kolonelleitnant Stephen George Tallentsi juhtimisel tööle Eesti-Läti segakomisjon. Piirikomisjoni suurimaks vaidlusküsimuseks osutus Valga linn ise.

Et kokkuleppele ei jõutud, rakendati lõpuks sätet, et sel juhul otsustab komisjoni esimees ainuisikuliselt. Tallents oli oma varasemas tegevuses Baltimaades näidanud end pigem Läti ja lätlaste toetajana, kuid piiri määramisel sättis ta kiriku keset küla. Põhilises, Valga küsimuses tuli ta oma 1. juulil 1920 avalikuks tehtud otsuses vastu eestlastele, kõiges muus pigem lätlastele. Rahul polnud kumbki pool. Piirileping allkirjastati pärast mitut protesti alles 1923. aastal ja jõustus lõplikult 1. aprillil 1927.

Eesti Vabariigi idapiir Nõukogude Venemaaga määrati Tartu rahukonverentsil, mis algas 1919. aasta detsembri alul ja kulges esialgu vastastikuste ülemääraste nõudmiste ja Narva jõe joonel peetud ägedate lahingute tähe all. Eesti rahvavägi pidas Punaarmee survele vastu ja juba 31. detsembril allkirjastatud vaherahu ajaks lepiti kokku ka piiriküsimuses. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920 ja sellega sai kokkulepitud piir juriidilise jõu.

Tartu rahuga liideti eelkõige puhtsõjalistel kaalutlustel Eestiga kuni 11 km laiune vöönd teisel pool Narva jõge, kagus aga lisaks otseselt Setumaale selgelt vene elanikkonnaga Petseri ja Irboska koos hulga samuti vene küladega. Sellega loobuti õiglasena käsitatavast etniliste piiride põhimõttest. Tagantjärele hinnates polnud see kuigi kaugelenägev teguviis, sest Eesti omandas nõnda «Vene maade koguja» Ivan III enda ajal rajatud Vene ekspansiooni eelpostid Ivangorodi (Jaanilinna) ja Petseri ning isegi Irboska (Izborski), ühe (Vana-)Vene riikluse lähtekohtadest Novgorodi ja Vana-Laadoga kõrval, mille sümbolväärtust on raske üle hinnata ja alalist jäämist Eesti Vabariigi koosseisu sama raske uskuda.

Õigemini: neil asulatel polnud ega ole mingit erilist tähtsust niikaua, kuni need kuulusid Venemaale, kuid mõeldamatu oli nende püsivam kuulumine välisriigile. Muidugi, kaitsekaalutlused kaalusid just lõppenud sõja umbusus üles arukama poliitika.

Võib vastu väita, et Nõukogude Venemaa ju sõda alustas ning pidigi selle eest tasuma! Ent kui piirid on õiglased ja igavesed pelgalt seetõttu, et on sõjas kätte võidetud, siis saab neid sõjas ka kaotada, eks ole? Nii see sisuliselt läkski. Teise maailmasõja lõpus, 15. augustil 1944 eraldati 75 protsenti Petseri maakonnast ja hulk setu külasid isegi Nõukogude seadusi rikkudes Eesti NSVst, anti üle Vene NFSV-le ja moodustati Leningradi oblastisse (mõni päev hiljem loodi eraldi Pihkva oblast) Petseri rajoon. Ühtlasi liideti Leningradi oblastiga Ivangorod ja Narva-tagune.

Ajaloolase vaatepunktist on veelgi totram rääkida mõne rahvusvahelise lepingu kehtimisest igavesti vm. Kõik need on ajalikud ja lakkavad kehtimast hetkel, mil neid selleks piisavalt rikutud on. Hea või halb, õiglane või ebaõiglane – see on hoopis teine küsimus.

Sõlmisime Venemaaga uue piirilepingu, kuid Vene pool võttis oma allkirja tagasi; väitsime, et võõras mure, meie arust leping kehtib, mis sest et teise poole meelest mitte. Kuidas siis on, kehtis või? Lõpuks tuli ikka uus, kolmas sõlmida. Ent praegu puudub Eestil mõlema poole kinnitatud (ratifitseeritud) piirileping Venemaaga veel nagunii. Sada aastat pärast Eesti ala esmakordset ühendamist üheks tervikuks...

Tagasi üles