Mihkel Mutt: tuumaenergeetika ja moraal

Mihkel Mutt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Foto: Pm

Kolumnist Mihkel Mutt tõdeb, et tuleb valida, kas jätta tuumajaamadest loobudes miljardid inimesed ilma elementaarsest elutasemest või leppida tuumaenergia riskidega.
 

Mõistusega võttes peaks Fuku­shima tuumajaamas toimunu tõestama, et tuumaenergeetika on suhteliselt ohutu. Surma on seal saanud ainult paar inimest ning eluohtlikku saastust laiemal alal pole tekkinud.

Ent sündmustel on emotsionaalne värving. Seepärast on mitmel pool maailmas elavnenud poleemika tuumaenergeetika tuleviku üle. Mõned riigid on revideerinud oma vastavaid plaane. Seda ei tasu küll tingimata tõsiselt võtta, sest suunamuutused on mõnikord mõeldud «kodumaiseks tarbimiseks», seega taktikalised, mitte strateegilised. See käib kindlasti Angela Merkeli kohta, kes näib olevat teinud Saksamaa tuumaenergeetika suhtes lausa kannapöörde.

Asi on selles, et see teema erutab Saksa avalikkust vägagi, roheline lobi on tugev. Merkel loodab moratooriumiga (nagu ka Liibüa suhtes erapooleks jäämisega) ära hoida, et kohalikel valimistel veel mõni liidumaa tema kristlik-demokraatlikul parteil käest libiseb. Küllap pärast valimisi  jätkatakse endisel kursil.

Üllatav on ELi energeetikavoliniku Günther Oettingeri reageering: «Mõeldamatu on teoks saanud. Energiapoliitika seisab silmitsi fundamentaalselt uue algusega.» Niimoodi võiks hõisata mingi survegrupi või väikepartei juht, mitte aga globaalselt mõtlev riigimees. See härra peaks vist ametit vahetama.

Enamik riike ei kavatse tuumaenergiast loobuda. Seejuures on tähelepanuväärne, et need, kes seda võimalust siiski kaaluvad, on eranditult rikkad riigid. Põhjus on mõistetav. Kui sulgeda niihästi tuuma- kui fossiilkütusel töötavad elektrijaamad, siis tõuseb elektrihind väga kõrgele. Üleilmne vajadus elektri järele mõistagi ei kahane, vaid kasvab. Turg on aga turg – ka elektri vallas.

Rikkad riigid võivad kallist elektrit endale lubada, sest nemad on «halva» energeetikaga oma kõrge elatustaseme juba kätte saanud. Seevastu vaesemad riigid peaksid oma unistused heast elust igaveseks maha matma.

Siin ongi põhimõtteline – ja laiem – moraalne dilemma. Sellesse on kätketud kogu meie aja põhiküsimus. Kõik justkui tunnistavad, et säärast elutaset, nagu on praegu mõnes lääne riigis, pole võimalik kõikidele meie planeedi elanikele kunagi tagada. Aga missugune on mõistlik tasakaal rikaste ja vaeste vahel, kes võiks kui palju oma elutaset langetada ja kuidas, kellel on kui palju õigus enda taset tõsta ja mis vahendite abil – need küsimused valmistavad peavalu.

Kas on moraalne muretseda arengumaa elanike puhul tõbede pärast, mis ähvardavad heaoluühiskonna liiget tolle kaheksakümnendates eluaastates? Arengumaa elanik sureb näljast või ebasanitaarsetest elutingimustest põhjustatud haigustesse juba viiekümneselt.

Kas on eetiline jutlustada suure pere emale, kes vaevu toidulaua katmisel ots otsaga kokku tuleb, et «ärge seda odavamat asja ostke supermarketist, seal on E-sid ja hüdrogeenseid rasvu ja üldse, minge ostke mahetooteid, mis on kallimad, aga ohutud»?

Umbes samuti on elektriga. Valida on, kas jätta tuumaenergeetikast loobudes mitu miljardit inimest igaveseks ilma materiaalsest elutasemest, mis isegi meie, eestlaste jaoks on ammu möödanik, või neile seda võimaldada, seejuures arvestada mõningate kaasnevate riskide ja ebameeldivustega.

Vahemärkusena: kas siis tuulegeneraatoreid ei ole vaja? Muidugi on. Nagu ka päikesepatareisid, hüdroelektrijaamu jne. Aga praktiliselt on see ikkagi nišikaup veel pikaks ajaks, kuuludes samasse kategooriasse kui mahetoit, jäätmete sorteerimine, kepikõnd, laiemalt võttes tervise- ja keskkonnateadlikkus tervikuna. See pakub «järje peal» inimesele rahuldust ja vaigistab ta südametunnistust, mis võib kripeldama hakata, kui ta telekast laia ilma uudiseid vaatab.

Loodussõbraliku energeetika juures on lisaks selle kallidusele veel üks suur «aga» – kuidas sellega seotud plaane ellu viia? Hea kolleeg Rein Veidemann kirjutas hiljuti siinsamas, et maailmas arutletakse ammu, mis tuleb pärast kapitalismi, ainult meie Eestis elavat veel vasikavaimustuses.

Minu arvates pole asi eeskätt või mitte ainsana kapitalismis, vaid selle poliitilises võimaldajas, st demokraatias. Sest turumajandus «koorub» demokraatiast iseeneslikult, orgaaniliselt, kuna vastab kõige paremini inimese põhiloomusele, milleks on teatavasti «vastik egoist».

Vaba ühiskonna liikmed ei ole üldjuhul priitahtlikult nõus ilma silmaga nähtava vajaduseta otsustavalt langetama oma tarbimistaset. (Vaadakem, mismoodi on valitsused hädas ebapopulaarsete reformide läbiviimisega. Kogu aeg tuleb arvestada, et valimised on ukse ees.)

Niisamuti ei ole arengumaade inimesed valmis vabatahtlikult loobuma püüdlemast materiaalse elutaseme poole, mida nad seni on enamasti üksnes TVst näinud. Nad tunnevad endil olevat selleks loomupärase õiguse.

Arutlused kapitalismijärgse ühiskonna üle oleksid tõsiselt võetavad juhul, kui tunnistataks, et neid uusi ühiskondi tuleks hakata kehtestama jõuga ülaltpoolt. Tegemist on ju utoopiaga. Ka ühiskond, mis on täielikult orienteeritud keskkonnasõbralikule energiale, on üks utoopia variante. Aga utoopiad, mis püsivad koos üksnes tänu osalejate teadlikkusele, pole kuigi ulatuslikud ning eksisteerivad lühikest aega. Varsti läheb nende koos hoidmiseks tarvis raudset kätt (nagu mäletame oma endisest elust).

Tuumaenergeetika-vastased meeleavaldused on köömes võrreldes sellega, mis võivad tulla nende kaitseks, kui elektrihind kolmekordistub või kui elektrit saab Pariisis ja Londonis ainult kümme tundi ööpäevas (minu arvates sellest piisaks, aga ma olen ilmselt vähemuses). Kas ei oleks tore mõte need meeleavaldused maha suruda?

Seega – mis tuleb pärast demokraatiat? Ja kui tõesti midagi tuleb, siis mis mõte on näiteks Hiinat (teistest arengumaadest rääkimata) praegu pärisdemokraatia poole ergutada, kui neil sellest varsti jälle loobuda tuleb?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles