Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Karl-Eduard Salumäe: elementaarne loomingulisus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Karl-Eduard Salumäe | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Sõnapaar «elementaarne viisakus» on kõigile tuttav. Üldisem mõiste «elementaarsed oskused» niisamuti. Aga «elementaarne loomingulisus»? Mis loom see on? Kuhu seda pannakse? Kas see töötab patareidega?

Küll on käibel liitsõna «loominguvabadus». See tähistab midagi säärast, mida tuleks vabas ühiskonnas hinnata. Ja mida ei osata loomulikult sugugi alati teha.

Fotograaf on saanud supertabamuse avalikus kohas aset leidnud sündmusest ja paneb selle pildi oma isikunäitusel kõigile vaatamiseks. Tekib jama: samale fotole küljega jäänud inimesele, kes ei ole tegelikult fookuseski, ei meeldi, et teda on jäädvustatud. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Ta on kuskilt kuulnud, et inimesel peab olema võimalik pildistamisest keelduda, ja nüüd ta protestib.

Tõeliselt isikupärase stiiliga kirjutaja vaatlused ja arvustused ilmuvad päevalehes. Kohati on need niivõrd head, et suur osa lugejatest naerab kujundlikult väljendudes kõrvad peast. Aga toimetus saab aeg-ajalt kirju ja kõnesid, milles todasama autorit kirutakse: miks peab nii imelikke näiteid ja võrdlusi kasutama, kui saaks ka palju normaalsemal moel väljenduda?

Aastakese reklaamikirjanikuna töötanud inimene, kes kirjutab vabal ajal muusikat ning kelle Facebooki seinalt võib ikka ja jälle lugeda väga vaimukaid tekste, lahkub sama hästi kui päeva pealt ametist. Ta ei viitsi enam tapeeti toota. Ta on tüdinud sellest, et kliendid heidavad kümnest veidigi originaalsemast ideest vähemalt üheksa prügikasti neile isegi korralikult peale vaatamata.

Viimati mainitu kohta võib muidugi öelda, et kes maksab, tellib ka muusika ja et reklaami tellija mõtleb oma klientide peale. See kõik on õige. Ometi ei muuda see tõika, et isegi süldibändi bassist võib ühel hetkel pilli kotti panna, kui publik nõuab igal jumala õhtul «Alice’it».

Kõigile ei ole antud. Mõnel inimesel lihtsalt ei ole loomingulisuse ja sellest johtuvalt ka teiste inimeste loomingu hindamisega hästi. Ta ei näe või ei taha näha, et foto on pagana hea, arvustus meisterlikult kirjutatud või reklaamiidee nutikas. Tema vähe loomingulises neljakandilises maailmas mõjuvad need kõik häiriva võõrkehana.

Kuid mõelgem siinkohal sellele, et isegi elementaarsete asjadega, nagu eespool nimetatud viisakas suhtlemine, saadakse hakkama väga erineval moel. Inimeste anded, kombed ja oskused on seinast seina. Kui aga keegi käitub teistega lugupidamatult, ei suhtuta sellesse nagu tema probleemi, sest see puudutab otseselt ka kõiki neid, kellega ta kokku puutub.

Tegelikult on kängu jäänud loomingulisusega samamoodi. See ei ole ainult inimese enda asi. See mees või naine, kel puudub too niinimetatud elementaarne loomingulisus, võib päevast päeva teiste inimeste ajusid ruineerida.

Nõrk koht on muidugi see, et igasuguse loomingu hindamine on täiesti subjektiivne. Ent vahest siiski võiksime seda veidi kõrgemalt hinnata? Näiteks sama palju kui viisakust. Äkki see ikka pole päris õige, et sõnapaar «elementaarne loomingulisus» kõlab nagu mingi imelik moodustis?

Tagasi üles