Süüria õhuväebaasile korraldatud rünnaku ettevalmistamisel pidi Washington arvestama nii logistilisi, tehnilisi kui ka diplomaatilisi aspekte, mispärast valik langeski Tomahawk-rakettidele ja nende käikulaskmisele kahelt Vahemere idaosas paiknevalt Ühendriikide mereväe aluselt, kirjutab The Washington Post.
Miks kasutati Süüria õhuväebaasi ründamiseks just Tomahawk-rakette? (22)
11. aprill 2017, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud reede varahommikul kostitasid kaks Vahemere idaosas paiknevat Ühendriikide mereväe alust – USS Ross ja USS Porter – enam kui poolesaja Tomahawk-tiibraketiga Süürias asuvat al-Shayrati õhuväebaasi.
Rünnak oli kättemaks Süüria armee eelmise nädala alguse keemiarünnaku eest tsiviilisikute vastu. Nimelt kahtlustavad Ühendriikide luureametnikud, et just sealt sõjaväelennuväljalt tõusid õhku sariinipommidega varustatud lennukid.
Ühendriikide sõjaväelaste sõnul kasutab sõjavägi 1600-kilomeetrise tegevusraadiusega Tomahawk-tüüpi rakette üldjuhul siis, kui Pentagon tahab, et rünnak viiakse läbi ohutust kaugusest.
Kõne alla võinuks tulla ka mehitatud lennukite kasutamine, aga vastase õhutõrje võimalikust vastutegevusest tingituna oli GPS-koordinaatide järgi ise sihtmärgini jõudvate tiibrakettide kasutamine üks väheseid häid lahendusi, mis ei oleks seadnud ohtu Ameerika sõjaväelaste elu.
Nagu teada, on Süüria presidendile Bashār al-Assadile ustavatel vägedel enamjaolt vanad õhutõrjevahendid. Vajadusel saaks toetuda venelaste toodud moodsatele raketikompleksidele S-300 ja S-400, mida enne hiljutist rünnakut lubas Damaskuse liitlane Moskva kasutada ainult oma sealsete õhuväebaaside kaitseks.
Christopher Harmer, kaitseanalüütik ja endine mereväeohvitser, kes töötab nüüd sõjauuringute instituudis, ütles The Washington Postile, et Ühendriikide sõjaväel on võimekus segada ka uuemate Vene raketikompleksite radareid, näiteks elektroonilise sõjapidamise lennuki Boeing EA-18G Growler või teiste meetmete abil.
Harmer jääb Ameerika sõjatehnoloogia ülistamisega siiski ettevaatlikuks. Tema hinnangul kujutaksid vähemalt kõige moodsamad S-400-raketisüsteemid siiani endast ohtu. «Meil on küll eelis, aga see ei tähenda, et see muudaks venelaste õhutõrje väheoluliseks,» rääkis ta.
Kui president Donald Trumpi administratsioon aga oleks otsustanud kasutada sihtmärgi pommitamiseks mehitatud lennukit, siis oleks kõige tõenäolisem variant selleks olnud mereväe lennuk.
Sel juhul oleks rünnaku puhul saanud arvestada ka Harrier-hävitajatega, mida kasutab 24. merejalaväe ekspeditsiooniüksus, mis oli eelmise nädala seisuga Vahemerel Ühendriikide mereväe alustel.
Lähis-Idas seilab ka lennukikandja USS George H. W. Bush, kuid Süüriast märksa kaugemal – Pärsia lahes. Osa laevastiku alustest, mis saadavad lennukikandjat, on ka Vahemerel ja saab kanda Tomahawke.
Vahemerel seilavatelt alustelt Tomahawkide rakendamise kasuks rääkisid ka välispoliitilised põhjused. Lähim lennuväli, mida Ühendriikide sõjavägi piirkonnas kasutab, on Incirliki õhuväebaas Türgis, aga operatsioon Süüria valitsuse vastu oleks nõudnud arvatavasti Ankara nõusolekut. Ameeriklastel on äkkrünnaku jaoks lennukeid ka teistes Lähis-Ida riikides, aga nende kasutamine võib samuti tekitada diplomaatilisi probleeme.
Tomahawkil on olnud tähtis osa Ühendriikide sõjapidamises alates 1991. aastast Lahesõjas. Viimati kasutati seda eelmise aasta oktoobris rünnakus Punase mere äärsete Jeemenis paiknevate radarijaamade vastu pärast seda, kui Houthi mässulised tulistasid Ühendriikide laevade pihta.