Raketirünnak Süüria diktaatori al-Assadi keemiarelvadega tegelenud lennuväebaasi vastu osutab igaühele, et USA uue presidendi administratsioon võib olla väga otsustav ja kiire vastane.
Juhtkiri: läänemaailm polegi hambutu (11)
8. aprill 2017, 09:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donald Trumpi senised jutud koostöö tegemisest Venemaaga võitluses Daeshiga ja retooriline leplikkus al-Assadi võimule jäämise suhtes said ootamatult kiire lõpu. Läbi on ka Obama ajastu, ja seda teisel kombel, kui oleks võinud eeldada. Trumpi kampaania ja mitmete seniste kõnede järgi oleks võinud eeldada maailma asjadest tagasitõmbumist. Ka väiksemat tähelepanu inimõigustele ja suuremat suurriikidevahelistele diilidele. Ometi ei ole Trumpi administratsioon nii käitunud, mida tõendab ka raketirünnak.
Aga see on üksiti veel osutus ja meeldetuletus terve rea nähtuste kohta. Esimene neist on ÜRO Julgeolekunõukogu hambutus, mida probleemide korral on ikka ja jälle ka kriisiks nimetatud. Tegelikult ei ole see aga mõistagi ühekordne kriis, vaid tuleneb sellest, kuidas ÜRO süsteem on üles ehitatud.
Asjades, kus suurriikide huvid ja eesmärgid põrkuvad, jääb kahjuks kõrvale see, mis kohapeal toimub ja millised on inimeste kannatused. Nii on olnud ka Süüria kodusõja puhul, kus Venemaa kasutab oma vetoõigust selleks, et kaitsta diktaator al-Assadit. Mõistagi, samal põhjusel on julgeolekunõukogu hambutult pealt vaadanud Venemaa tegevust Süürias. Ka tsiviilelanike ja koguni haiglate pommitamist ning isegi ÜRO humanitaarabi kohale toimetamise takistamist.
Seepärast polnud ka sel nädalal, pärast keemiarünnakut tsiviilelanike vastu Süürias, realistlik saada julgeolekunõukogult heakskiitu al-Assadile vastu astumiseks, ehkki rahvusvaheline üldsus seda kahtlemata ootas. Nii ongi USA raketirünnak küll sisuliselt õigustatud ning «asjakohane ja vajalik», nagu ütles välisminister Sven Mikser.
Ent siiski ei toetunud raketirünnak ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele, mis oleks selle ka kõigi jaoks ühemõtteliselt seaduslikuks teinud. Loomulikult võimaldab see Venemaal, al-Assadil ja Iraanil seletada, millise halva teoga on tegemist – kuigi tegu oli rünnakuga selgelt sõjalise objekti pihta. Jättes samas mugavalt kõrvale kõik koledused, mida nad ise on Süürias tsiviilelanike kallal korda saatnud.
See osutab ja tuletab taas meelde, et nii rahvusvahelise õiguse kui inimõiguste jõustamiseks reaalse maailma olukordades on paraku tarvis jõudu, sest diktaatorid ise ei taandu rahvusvahelise õiguse sõna ees. Nagu näitab meile nii Süüria kui ka sõda Ukrainas.
Kahjuks ei kaitse vabadust ja inimelusid mitte ÜRO harta ja julgeolekunõukogu, vaid siiski reaalne jõud ja otsustavus vastu hakata. Loomulikult ei tähenda üks raketirünnak iseenesest pööret Süüria kodusõjas, ent see on kahtlemata märgilise tähendusega, ja seda mitte üksnes Süüria olukorrale mõeldes.