Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaido Kama: meie maa

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaido Kama | FOTO: Margus Ansu / Postimees

Võrokesest ekspoliitik Kaido Kama kirjutab, et eesti rahva ees seisab enne meie riigi 100. sünnipäeva põhimõtteline küsimus: kas maa meie jalge all on kõigest pind, millele me toetume, või on see midagi enamat.

Loo pealkirjaks olevasse sõnapaari mahub uskumatult palju. Ja see sõnapaar tekitab ka hulgaliselt erinevaid küsimusi. Mis on see «maa», millest me räägime? Kas miljonite aastate eest merepõhja settinud koorikloomade lubikojad? Viimase jääaja kujundatud pinnamood? Pinnas ja muld, mis kasvatab metsa ja mida saab põlluks harida? Kuidas on «meie maa» ruumiliselt piiritletud ja kuidas need piirid ajas muutuvad? Kas saame päriselt ja tõeliselt meie maast rääkida alles viimase saja aasta jooksul, pärast oma riigi loomist tänapäevases tähenduses?

Ja kes oleme «meie»? Kas needsamad kütid ja korilased, kes kohe pärast jää taandumist 10 000 aastat tagasi selle maa asustasid? Ja kelle kohta me ei tea, mis keelt nad kõnelesid, kuigi nende veri meis kindlasti edasi elab. Või tähendab «meie» ikkagi meiega sarnast keelt rääkivaid inimesi? Viimaste kohta saame midagi päris kindlalt väita alles Läti Henrikust alates, kes 800 aastat tagasi kirjutas üles sõnad «laula, laula, pappi».

Üks kuulus indiaanipealik on kunagi öelnud, et maa ei saa kuuluda inimestele. Et asi on hoopis vastupidi – inimesed kuuluvad maale, nad on maa omad. See on väga ilus mõte. Ja sõnapaar «meie maa» ei pruugi ju üldse tähendada mingisugust omandisuhet.

Ütleme ka «meie esivanemad», «meie keel», «meie tõekspidamised», ilma et see tähendaks kuulumist mingit sorti omanikule, õigust midagi jagada või maha müüa. Tähtis ongi ennekõike see, mida me oma maast arvame ja kuidas temasse suhtume. Tähtis on suhe maaga.

Ja meie suhe oma maaga on väga eriline. Asi algab peale sellest, et oleme maarahvas ja räägime maakeelt. Selles mõttes oleme tõepoolest maa omad. Ja selles tähenduses kuuluvad «meie» hulka mitte ainult setod, vaid ka vadjalased, kes samuti nimetavad oma keelt maakeeleks ja kõnelevad «maatšeeli». Ses mõttes pole me ka eriti originaalsed – mitmed maailma loodus- ja põlisrahvad kutsuvad ennast täpselt samamoodi.

Maarahva sõna omas vanas tähenduses ei ole kindlasti lihtsalt vastandsõna linnarahvale. Umbes nii, et linnas elavad saksad ja maal elavad siis maakad ja matsid ehk maarahvas. «Maa» on meie oma pärisnimi. Seda tõestavad keskaegsed tekstid, kus keelte loetelus nimetatakse kõrvuti saksa, rootsi ja maa keelt. Või kohanimed või kalendritähtpäevad, kus «maa» on selgelt vastanduv mõnele teisele rahvale, mitte linnale (näit setode kalendripühad «maamihkli» ja «vinnemihkli»).

Hakkasime ennast eestlasteks pidama ja eesti keelt rääkima alles papa Jannseni ja Pärnu Postimehe aegadest alates. Professor Huno Rätsepa sõnadega «... võtsime üle valitsejarahva poolt kasutatud nimetuse».

Kõige imelikum kogu asja juures on see, et tollal tähendas Eestimaa ainult tänapäevast Põhja-Eestit. Ometi hakkasid ennast eestlasteks nimetama ja pidama ka need tublid maainimesed, kes elasid Liivimaa kubermangus. Ja see osa maarahvast, kes elas tollases Pihkva kubermangus ja kes ühes teistega ärkamisaega läbi ei teinud, pole ennast tänini päris lõpuni eestlasteks pidama hakanud. Peterburi kubermangu maarahvast rääkimata.

Aga maa juurde tagasi. Oleme pannud nimed meid ümbritsevatele mägedele ja orgudele, jõgedele ja järvedele, soodele ja metsadele. Vähe on maailmas paiku, mis on nii ühtlaselt kaetud mikrotoponüümide võrguga. Oma nimi võib olla igal künkal ja lohul, metsatukal ja lombil. Mõned kohanimed on sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid vanad. Kohanimi saab vanaks ainult siis, kui inimpõlved seda nime pidevalt kasutavad. Kui inimasustus mingil maa-alal katkeb, siis surevad ka kohanimed.

Meie kohanimede vanus ja põlisus tõestab meile, et hoolimata kõikvõimalikest sõdadest ja katkudest ja näljahädadest pole maarahva sugu päriselt otsa saanud. Ikka on jäänud neid, kes isadelt-emadelt kuuldud kohanimed oma lastele edasi annavad.

Oleme oma maa pärast sõdinud. Keegi ei tea, kui palju ja mitu korda kogu selle 10 000 aasta jooksul (umbes 300 inimpõlve). Kas me ise tulime siia sõjaga kellegi käest maad ära võtma? Või olid ikkagi need esimesed kütid-korilased, kes liikusid taanduva jää sulamisvete järel kagust loode poole, juba sedasorti inimesed, kes ütlesid kala kohta «kala»? Miski ei tõenda meile ka vastupidist.

Küll aga teame juba üsna täpselt, kuidas sõdisime oma maa pärast Lembitu aegadel 800 aastat tagasi. Ja kuidas oma maa kaotasime. Kuidas sõdisime oma maa pärast Vabadussõjas sada aastat tagasi ja oma maa endale tagasi võitsime. Ja kuidas imelikul kombel saime 25 aastat tagasi uuesti oma maa ja iseenda peremeesteks hoopiski ilma sõdimata ja verd valamata. Et see viimane vaid ei segaks meil saavutatut hinnata ja väärtustada.

Väikse kõrvalepõikena proovime endale korraks ette kujutada, mis meist oleks saanud Vabadussõja teistsuguse tulemuse korral. Kui oleksime jäänud Vene impeeriumi koosseisu ja teinud koos vadjalaste, isurite ja ingerlastega läbi kõik 30ndate aastate õudused. Tõenäoselt poleks meid tabanud päris vadjalaste saatus, aga karjalaste oma küll.

Aga uuesti tagasi maa juurde. See jagu juttu kipub nüüd minema sinnakanti, nagu oleks maa ikkagi inimeste oma ja mitte vastupidi. Et jäime «oma maast» ilma ja saime «oma maa» tagasi. Ja asi läheb selles mõttes veelgi hullemaks. Kogu pika võõrvõimu aja igatsesime endale «oma» maatükki. Esimesel avanenud võimalusel hakkasime sakste käest maad välja ostma (pange tähele sõnapaari «päriseks ostma»).

Igatsus ja lootus omaenese maatüki järele oli tegelikult see vedru ja hoob, mis mehed Vabadussõjas sõdima pani. Mu oma suguvõsa pärimus räägib selle kohta järgmist (vanaisa sõdis Narva rindel): enne lahingut küsiti meeste käest üle ja pandi kirja, et kes kuhu täpselt maad tahab saada. Kui tuli järjekordne küsimine ja kirjapanemine, siis mehed juba teadsid, et lahingusseminek on ees.

See igatsus oma maatüki järele viis lõpuks mõisate jagamise ja asundustaludeni. See viis lõpuks asunikud (endised saunikud ja sulased, kehvikud ja moonakad) kõige uskumatumate sooveerte ja -saarte peale. Ükskõik kui vaene ja vilets see maa ka oli, peaasi, et oleks «oma», et ei peaks kedagi teist orjama ega teenima. Eesti aja lõpuks saavutas meie haritava maa pind kogu ajaloo maksimumi ja metsasus miinimumi.

Oleme maad hoidnud. Meie kalendritraditsioonis on olemas tähtpäevad, mil maad ei tohi üldse puutuda. Ei künda ega kaevata ega kuidagi muud moodi maale haiget teha. Oleme maad pühaks pidanud ja teeme seda tänini. Pühad võivad olla puud, kivid ja allikad, aga ka terved mäed, jõed, järved ja suuremad metsasalud.

Need pühad kohad annavad jõudu ja väge inimestele, kes seda tahavad ja oskavad saada (mulle on vanad inimesed rääkinud, kuidas nad saavad energiat kindlatelt puudelt). Erineme selles osas oluliselt «vanadest kultuurrahvastest» ja kuulume pigem nn loodusrahvaste hulka.

Kõik eespool loetletud asjad räägivad meie erilisest suhtest oma maaga. Suur osa neist suhtumistest ja arusaamadest on tänaseks oluliselt muutunud. Või siis on need muutunud ühel suurel osal meie rahvast.

See uus suhtumine kipub olema selline, et maa on vaid pinnas, kuhu saab taguda betoonvaiu kõrghoonete tarvis. Et maa on hea toetuspunkt raskete masinate jaoks. Et maasse on kasulik investeerida ja seejärel see maa juppideks lõigata ja kruntidena maha müüa (NB! seda nimetatakse kinnisvaraarenduseks). Et on puhas rumalus ja lühinägelikkus, kui me maapõuest fosforiidi kaevandamata jätame.

Nende erinevate arusaamade veelahe ongi seesama indiaanipealiku sõnastatud valik – et kes on kelle oma. Ja mulle tundub, et meie puhul on väärtushinnangute nii põhjalik muutumine otsapidi tingitud pikast ajast ja olemisest võõra võimu all. Et kui tuli saks ja kuulutas maa enda omaks, siis vastukaaluks pidime ju ometigi tahtma, et maa oleks «meie oma». Ja kui ta siis lõpuks meie omaks sai, siis tekkis inimestel tunne ja arusaamine, et omaenese asjaga võib ju ometigi teha, mis iganes pähe tuleb. Täpselt samal ajal kadus käibelt maarahva sõna.

Ja nõnda siis olemegi omadega tänapäevas väljas. Kus järjest suuremad maa-alad muudetakse kaevanduste ja karjääridega määramatuks ajaks tühermaaks. Kus paneme asfaldi ja betooni alla järjest rohkem maad, mis võiks selle asemel vilja või metsa kasvatada. Kus järjest rohkem maad hakkab olema golfiväljakute ja kergliiklusteede all. Kus põllumaa väärtuse määrab vilja hind maailmaturul ja metsa väärtuse tihumeetrite tagavara.

Nüüd, kus meie maa selles kaasaegse omariikluse tähenduses hakkab saja-aastaseks saama, on paras aeg järele mõelda (NB! see on ainult sajandik kogu sellest ajast, mil inimene pärast jääaega siin maal on elanud). Me seisame tegelikult väga põhimõttelise valiku ees. Et kelle hulka me siis tegelikult kuulume. Kas nende rahvaste hulka, kes maad hoiavad ja teda pühaks peavad. Või nende hulka, kelle jaoks maa on lihtsalt üks suur pannkook, mida saab ja peab otsast hammustama ja sööma. Ja ise seejuures nurisema, et miks nii vähe moosi on peale pandud. See veelahe jookseb meie rahva keskelt läbi, esindatud on mõlemad osapooled.

Ja kui võitma peaksid need pannkoogi-inimesed, kui suhtumine maasse muutub otsustavalt ja lõplikult, siis on minu jaoks üleval veel üks väga tõsine küsimus. Et kui me edaspidi kasutame sõnapaari «meie maa», siis kes on need «meie», kelle maast me räägime?

Tagasi üles