Peaminister Jüri Ratase (KE) visiidil Peterburi seoses Jaani kirikus toimuva Eesti Vabariik 100 eelüritusega ei ole midagi pistmist Venemaa ega idapoliitikaga, vaid Eesti ja eestlusega, kirjutab Keskerakonna juhatuse liige Raimond Kaljulaid.
Raimond Kaljulaidi vastulause: Reformierakonna kriitika kahjustab Eesti huve (3)
7. aprill 2017, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei ole ainus, kes imestab – milleks oli Reformierakonnal üldse vaja uut esimeet valida, kui Hanno Pevkuri retoorika ja rõhuasetused on täpselt samad, mis olid Kristen Michali/Taavi Rõivase ajal?
Ikka sama sõnapilv: «Venemaa», «julgeolek», «eestimeelne», «Kremli-meelne».
Siiralt ja irooniata: oleksin oodanud, et Reformierakond vaatab pärast oma revolutsioonilist üldkogu viimasele 17 aastale rahuliku, kuid kriitilise pilguga. Aga paistab, et Reformierakonna liberaalne süda vaikib.
Kui Reformierakond seda teeks, siis peaksid nad tunnistama, et midagi läks Eesti majanduses kohutavalt valesti.
Reformierakonna vead
Üheksakümnendate aastate reformijulgus asendus kompartei taustaga Andrus Ansipi juhtimisel kivistunud vastasseisuga igasugustele uuendustele, nagu oleks jälle 1980. aastad ning raadiost tuleks Karl Vaino.
Võideldi seal, kus võidelda ei olnud vaja. Politiseeriti rahvusringhäälingu juhtimine ja õigusemõistmine. Korrumpeeriti partei huvides suuremad riigiettevõtted.
Ei olnud poliitilist tahet jahutada buumi. Köeti julmalt edasi eluasemalaenu intressitagastustega, mis vaid õhutas kinnisvaramulli ja arutut laenamist.
Eesti sisenes majanduslangusesse, mis oli märksa järsem ja kiirem kui enamikul Euroopa riikidel (üle 14 protsendi kukkumist aastas, kas keegi veel mäletab). On näha, et asi lendab ventikasse, ütlesid ettevõtjad ja majandusinimesed. Aga neid ei kuulanud keegi.
Sealt edasi ei suutnud ei Ansip ega Rõivas majandust taaskäivitada.
Mina usun, et Rõivas tõesti proovis olukorda muuta, keskendudes idufirmadele jne. Kuid nagu Mihhail Gorbatšov (keda ta muide mitmes mõttes meenutas), ei suutnud ta reanimeerida surnud ideoloogiat.
Ometi olid ja on kasvu eeldused Eestis olemas. Üle keskmise võimekus digitaalsetes majandusharudes, nutikad ja haritud inimesed, töötahe ja mineviku hirmude kammitsaist vaba noor põlvkond. Muutujad on, võrrandit veel mitte.
Öelda, et uus valitsus viib Eesti stagnatsiooni, kõlab natuke nii nagu öelda, et kirurg ründab patsienti noaga.
Keskerakonna valitsuse peamine ülesanne on saada Eesti taas toimima kui tulevikku vaatav riik ja parandada Reformierakonna vead, et tõesti tulla seisakust välja, tuua tagasi töökohad, suurendada eestimaalaste sissetulekuid.
Uskusin Hannot
Minu ootus Pevkurile oli see, et ta teeks Reformierakonnast jälle liberaalse partei, mis võiks tulevikus olla jälle valitsuskõlblik. Et ta tooks juhtimise juurde uue vihase meeskonna, kes tahaks viia Eestit edasi.
Me oleme konkurendid, kuid poliitiline mitmekesisus on väga oluline.
Eestile on parem, kui siin on tugev rahvuslik-konservatiivne erakond, tegusad sotsid, tubli tsentripartei ning igal sammul innovatsiooni edasi utsitavad reformimeelsed liberaalid. Siis ei saa enam tekkida üks eliidi huve teeniv võimupartei, nagu Reformierakonna üle-eelmine juhtkond soovis – ilmselt meenutades heldimusega enda lapsepõlve Nõukogude Liidus.
Pevkuri valimisega tekkis Reformierakonna esimehel esimest korda päris mandaat, valimistel oli konkurents. Teise erakonna sisse ei näe, kuid välja paistis küll, et see mandaat tuli erakonna liikmete ootuselt, et erakond muutub.
Minu sõbrad naeravad minu üle, et üldse uskusin Hannot. Kuid endiselt usun, et Reformierakonnast võib veel saada liberaalne erakond, näiteks Kaja Kallase juhtimisel, kui talle selleks võimalus antakse.
Eesti maine kahjustamine
Mis puudutab Pevkuri süüdistusi, siis EV100 raames toimuv tänujumalateenistus Peterburi eestlaste kirikus on sündmus, millel peaminister loomulikult peab osalema. Loomulikult peab.
Sellel ei ole midagi pistmist Venemaa ega idapoliitikaga, vaid Eesti ja eestlusega. Reformierakond teab seda väga hästi, kuid ei suuda vastu panna kiusatusele olla vastik.
Palju tõsisem on probleem Eesti rahvusvahelise maine kahjustamisest, mida Reformierakond teeb süstemaatiliselt – selgitades ka rahvusvahelisele publikule, et Eesti on teinud idasuunalise pöörde välis- ja julgeolekupoliitikas.
Koomiliseks muudab Reformierakonna retoorika sealjuures asjaolu, et venekeelses meedias räägib reformierakondlane Deniss Boroditš vastupidist juttu – Reformierakond toetab kõigiti paremaid majandussuhteid Venemaaga «vaatamata kõigele». Ei tea, kas ka vaatamata Minski lepetele?
Ohtlik ja mõtlematu on Reformierakonna süstemaatiline tegevus Eesti ühiskonna lõhestamisel rahvuspinnalt. Arvestades muutunud julgeolekupilti, määramatust ja närvilisust rahvusvahelisel tasemel, ei ole see kindlasti Eesti huvides.
Keegi ei usu enam, et Pevkuri juhtimisel toimuks Reformierakonnas mingi muutus. Jääb loota vaid sellele, et muutus toimub millalgi Reformierakonna juhtimises ning ehk siis saab Eesti endale paremtiivale taas liberaalse partei.