Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mart Kivastiku veste: viimane samurai

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Kivastik | FOTO: Silja Paavle

Hiroshi töötas Kyoto etnoloogiamuusemis, väiksed kultuurid olid ta eriala. Sedakaudu sattus ta Soome, võttis soome naise, õppis ära soome keele ja eesti keele. Mingitmoodi tõid soome naine ja väiksed kultuurid Kyoto kultuuriuurija aastal 1987 ENSVsse. Mida ma mäletan aastast 1987? Hiroshit, kes oli otsustanud viia mind Olümpia hotelli valuutabaari.

Ma polnud valuutat ennastki õieti näinud, rääkimata valuutabaarist. Ma teadsin, et selline asi nagu valuutabaar on olemas, et seal käivad välismaalased, ärikad, meremeeste sugulased, kes laristavad boone, ja nuhid, aga tavalised inimesed mitte. Meil oli tükk aega tegu, et sinna pääseda, uksel valvas mingi mutt, et NSV Liidu inimesed sisse ei läheks, vaatas Hiroshile otsa ja ütles, et kasahhid siia ei või. Mutt eesti keelt ei osanud, oskas ainult vene ja soomet, nii nagu Tallinna venelased ikka.

Lõpuks suutis Hiroshi tõendada, et ta elab siin hotellis, on jaapanlane, «inturist»...! «Inturist» oli võlusõna. Mutt hüppas toolist, vabandas ette ja taha, aga ikka ainult soome keeles…

Valuutabaaris nägin esimest korda elus õlut nimega Lapin Kulta. Too Lapin Kulta paistis valguse käes läbi, meie oma Kuldne Oder oli ähmane nagu Emajõe vesi ja tegi nõrgematel kõhu lahti. Tuli nuhk.

Nuhke ma polnud ka näinud. Nuhk nägi välja nagu praegusaegne parteilane valimisnimekirja lõpust, ülikonnas, sile ja täiesti tundmatu. Miskipärast sain ma kohe aru, kes ta on. Ta muudkui nuhkis, mida Hiroshi teeb, piiras teda kavalalt eri keeltes. Hiroshi vastas sama kavalalt, et õlut joob. Oleks päris huvitav teada, mis tost nuhist saanud on?

Me tulime igatahes lõpuks baarist välja, tegime all suitsu ja Hiroshile tuli pähe, et peab korraldama mu põgenemise Jaapanisse. Ta kutsub mu külla ja tagasi ma ei lähe. See hetk Olümpia ukse ees sööbis mu mällu: november, pimedus, vihm, halli kuuega Hiroshi, kes tõepoolest meenutas kasahhi, koostamas kavalat põgenemist Kyoto etnoloogiamuuseumi. Põrgusse Nõukogude Liit...

30 aastat hiljem Kyotos

On kargelt külm, päiksepaisteline päev, kui ma lennukist maha tulen. Vaikus ja rahu. Need saadavad su bussi koos kolme kummardava jaapanlasega, kõik vormis: üks kontrollib piletit, teine paneb koti alla ja kolmas juhib. Sina lihtsalt istud oma kohale, vaatad aknast välja ja tunned end hästi. Päike paistab silma, kuigi ilm on külm, veidi üle nulli.

Sa sõidad poolteist tundi ja väljud Kyoto Centralis. Tuleb kolm meest, kõik vormis, üks tõstab kotte, teine valvab, kolmas väljub juhiroolist. Metroo on sealsamas lähedal, saad sa isegi aru. Kui on Central, on ka metroo. Metroos keerulisem. Su peatus on Karasuma Oike, veerand tunni kaugusel, sellist ladinakeelset kirja sa metrooseinalt ei leia. Pealegi on seal remont, valvuritädil on marli suu ees. Karasuma Oike?!

Kõik on lihtne, ta viib su piletiautomaadi juurde, Karasuma Oike on kakssada kümme jeeni. Maa all rändamine võtab aega. Esialgu on see tüütu, aga hiljem sa harjud ära. Elu käibki maa all. Siis rong, siis Karasuma Oike ja siis tänav, vaikne rahulik lai tänav, taksod ja rattad sahisevad mööda, õhk on värske. Vaatad ringi. Airbnb omanik käskis minna seitse tänavat edasi ja pöörata vasakule, siis teine maja. Nii lihtsalt see muidugi ei lähe.

«Eestikeelseid» silte ei ole, tänavaid on igasuguseid, jaapanlased juhatavad su õigesse kohta. Lõpuks seisad oma toa ukse ees ja tuleb välja, et instruktsioon oli täpne, seitse tänavat edasi, teine maja vasakule, kunstipoe ja kohviku vastas. Hiljem selgub, et Kyotos elavad paljud kohviku ja kunstipoe vastas. Kui sa oled suurelt teelt ära keeranud, siis ainult kohvikud ja kunstipoed ongi.

Õhtu

Esialgu ei taha väga õue minna. Kõik teavad, et Jaapan on kallis, parema meelega läheks poodi, ostaks mingit snäkki ja jooks kodust kaasa ostetud veini. Toas pole ka suurt midagi teha, telekas näitab vaid Jaapani kanaleid, toole pole, laud on põlvini, kaua sa kükitad. Jood pool veini ära ja lähed hulgud. Pole hullu. Kyotos elab miljon inimest, neid eriti näha ei ole.

On üks suur tänav ja palju väikseid risti. Loedki tänavaid. Otse vastas üle tee on liquershop, neil on igaks juhuks ingliskeelne silt. Poes on kõike, hinnad nagu Tartus. Mu joodikuhing on nüüd rahunenud. Söök pole ju nii tähtis.

Niisama on ka hea jalutada. Väiksed vaiksed tänavad, puumajad, aeg-ajalt taksod peatuvad ja kenasti riides inimesed lähevad sisse või tulevad välja. Silte ei ole, aga muidu ilus. Lõpuks jõuad suurte akendeni, kust on näha, et süüakse suppi. Siin on menüü ja hinnad. Supp on viissada jeeni. Istud, sööd, jood õlut ja mõtled Jaapani hindade üle.

Pole hullu, odavam kui Tallinnas ja inimesed mõnusad, viisakad, kodused, sõbralikud, tuletad häid sõnu meelde, mida võiks öelda. Neid on palju. Kõmbid koju, keerad põrandale magama, homme on Hiroshi, kui me vaid üksteist ära tunneks.´

Homme

Ma vaatan peeglisse, ma ei tunne ennastki ära. See ei ole sama mina, kes ma tookord olin. Jaapanis on Hiroshisid rohkem kui eestlasi kokku. See õige peab seisma minu tänava nurgal, kell kümme hommikul, selle järgi saab aru. Ta toetub vihmavarjule ja püüab iPadiga asukohta määrata. Täpselt sama Hiroshi. Juuksed on meelekohast hallid, muud ei midagi.

Me läheme edasi sama koha pealt, kus jutt katkes, minu põgenemisest Jaapanisse, õigemini minu jõudmisest Karasuma Oikesse. Ta on koostanud kolme päeva plaani. Neljanda päeva jätab vabaks, iseseisvaks eluks. Istume korraks kohvikusse maha, söögi, kohvi, õlle ja sakepausid on plaanis üsna täpselt sees. Siis hakkame pihta.

1. päev

Riietus pooltalvine, ilm kõigub nulli ja kümne kraadi vahel, vihmavari peab valmis olema. Need on läbipaistvad ja vastupidavad, pikkus 65 sentimeetrit, võib niisama poodide eest võtta või siis kuuesaja jeeni eest osta. Läksime. Kõigepealt jalutuskäik Sanyo jaama, sealt helerohelise bussi peale, bussid on kõik rohelised.

Buss viib templite juurde. Bussis võid pildistada koolitüdrukuid, need on ilusad, seelikutes, itsitavad, ei pahanda. Keegi ei pahanda. Seejärel jalgsimatk mäkke, seal on nii Jaapani templeid kui budistlikke. Esimesed ehk shrine’d on justkui väiksed botaanikaaiad keset linnadžunglit, kus saab puhata. Teekond üles mäkke on täis väikseid poode ja kohvikuid, kes pakuvad magusaid asju, kummardusega, südamest.

Sinuga koos rändavad Hiina turistid, kes on endale hirmilusad kimonod selga rentinud. Kui oleme üles jõudnud, lähevad soovid täide. Seod oma soovid seintele ja maksad. Soovid on suuremad ja väiksemad, hind on sama. Siis teistpidi mäest alla, sel tänaval elasid vanasti põhiliselt filosoofid ja luuletajad, nüüd IT-tegelased.

Samal hetkel, kui kõht on tühi, on see ka Hiroshi päevaplaanis kirjas. Kõik, mis me sööme, on ilus. Templid, riis, toores kala, rohelised bussid, teetassid, varsti õitsevad kirsid, kimonod, isegi hiinlased, kommid – kõik on ilus. Elu ongi ilus. Kas elu ongi ilus?

Kummardad, tänad ja lähed edasi, kuni tuleb õhtu, lähed koos jaapanlastega maa alla, püstijala kushikatsu baari, kus on ainult mehed. Kushikatsu on pulga otsas deep fried ükstapuha mis, näiteks kana või köögivili, saket ja õlut jood peale. Kell kümme on maa all kõik vintis. Õnnelik lõpp. Hüppad oma rongi ja ripud koju, mõtted ikka veel baaris, kuidas nad hakkama saavad, kui nad ei ütle kunagi ei...

2. päev

Hiroshi etnoloogiamuuseum asub Osakas EXPO pargi kõrval. Kohe, kui uksest sisse astume, hakkab sadama lund. Muuseumi valvur on ilusas vormis, seisab nagu kindral-ülemjuhataja, kummardab Hiroshile. Nagu oleks too keiser. Ta kummardab ka mulle, nagu ma oleks keiser!

Hiroshi käib siin vaid kord nädalas, käiks rohkem, aga saadeti pensionile. Tal on nüüd laud ühes suuremas kabinetis. Tema omasse kolis sisse keegi noorem teadlane. Väike okas on Hiroshi hinges, aga ta ei näita välja. Lõunaks lähme muuseumi kantiini, seal on rohelised lauad, rohelised nõud ja vietnami supp pho bo. Muuseum kestab pool päeva.

Hiroshi enda väikerahvaste ekspositsioon, meie setud, soomlased. Ta on üle kolmekümne aasta Eestis ja Soomes uurimistööd teinud, tunneb asja läbi ja lõhki. Õhtusöögiks on sushi. Istud sushi-lindi kõrval, pikapeale saab laud taldrikuid ja Asahi õlle pudeleid täis. Pärast sushi’t lähme maa alla kushikatsu’sse, päevast kokkuvõtteid tegema.

Sööd kushikatsu’t, räägid naabriga juttu. Hiroshil oli ükskord naaber olnud, kes ei tahtnud baarist ära minna, aga pidi. Siis ta palus Hiroshil võtta vastu viis tuhat jeeni, et Hiroshi tema eest edasi oleks. Ta tahtis nii väga jääda! Siis rongiga koju, pea mõtteid täis, need peldikud on uskumatud, ise pesevad, ise kuivatavad, kõik ise, sina ainult...

3. päev

Pühasse linna Narasse. Templite ja pühamute vahel käivad ringi pühad kitsed. Neid on seal sadu, neil on tohutult igav, neil on kõht punnis ja turistidest kohutavalt villand. Me oleme kõik ühte nägu, me oleme tüütud, me pildistame kitsi eest ja tagant ja küljelt, söödame neile peost küpsiseid.

Kui kitsedel siiber saab, siis nad näksavad meid tagumikust, käituvad nagu sead. Jaapani keeles on kits shika. Hakkab lund sadama. Talvekumme Hiroshil pole, kellelgi pole, me sõidame veinipoodi, siis samurai lossi. Samuraid ennast pole seal ammu. Viimane samurai lahkus lossist aastal 1870.

Auto peatub Hiroshi väikse maja ees. Neid on siin sadu peaaegu ühesuguseid, igas elab üks Hiroshi. Aga ainult temal on soome naine ja tõenäoliselt on kogu Osakast ainult tema öösel Herne poest viina ostnud. Me istume, mina joon veini. Lapsed on neil suured, üks on Osakas õpetaja, teine veel ei tea, mis teeb, aga nad ei lähe Soome, jäävad Jaapanisse. Siis tuleb takso ja viib meid veel viimast korda maa alla. Istume kushikatsu’s, kuni aeg otsa saab. Lõpuks peab ta koju naise juurde minema.

Niipalju on kombed viimasest samuraist muutunud, sa ei pea just alati seppuku’t sooritama, kuid sõprus on endiselt auküsimus. Hiroshi oli täitnud kolme päeva jooksul kümnest kümneni iga viimse mu soovi ja andnud mulle veel neljanda vaba päeva! Võimatu on rohkem tahta sõbralt, keda sa oled küll kolmkümmend aastat tundnud, aga mitte eriti kohanud.

Mina jäin maa alla, umbes sama üksikuna nagu Tom Cruise «Viimase samurai» filmis, pärast Watanabe hukkumist. Tom põrutas mägedesse, kus teda ootas kaunis naine. Ka mul oli veel vara tagasi pöörata ja ega ma ei tahtnudki. Mida rohkem ma sinna maa alla ära eksisin, seda paremini ma end tundsin, istusin ja tellisin uue kushikatsu. Sinna maa alla kuulus mu hing.

Tagasi üles