Ajalehes «Nedelja» kaebab üks «maaelanik» Venemaa koolide ja nende mõju üle. Üleüldiselt harivatel koolidel olla kuiv, surnud siht; selle tagajärjed olla, et elava looduse tähelepanemine väikene olla, mille läbi terve elu tardunud, surnud kuju saada.
Selle järele, kui meie haritud noorsugu mõne niisuguse kooli läbi teinud ja huvituse elu ning looduse kohta kaotanud olla, otsida ta suuremalt osalt kunstlikku tegevust, harilikult kroonu teenistust, kus kõik ettekirjutatud eeskirjade järele minna, kus tarvis ei olla midagi väljamõtelda, veel vähem midagi tähelepanna ehk ettevõtta; ta teeb kõik, mis ettekirjutatud laialine teenistusepõld nõuab, põgeneb aga, tõsisel majanduslisel mõttel ütledud, otseteel valmistavast tegevusest. Selleks ei ole ta ette valmistatud, veel vähem on tal selleks arusaamist ehk tegemise-jõudu.
Vabriku- ehk põllutöös ja kaubanduses tegev olla, on esiteks igav ja pääle selle peetakse neid tööpõldusid ka halvaks; teiseks ei mõisteta midagi uut väljamõtelda ehk lihtsalt eesrehnungi valmistada; kolmandaks on selle tarvis juba vanast ajast saadik kaupmehed, nende sellid ning talupojad. See on nende asi, kelle tarvis ei ole nemad studeerinud! 4.04.1894