/nginx/o/2017/04/03/6515013t1h40d0.jpg)
Tänase lehe loos oleme väga suurest probleemist võtnud ette ühe üksikküsimuse: miks ehitatakse riigigümnaasiume ilma võimlata? Probleemi olemuslik sisu vaatab meile aga selgelt vastu kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust: keskeltläbi liiguvad Eesti lapsed liiga vähe (vt www.tai.ee).
«Sport peab olema kõigile, sõltumata vanemate sissetulekust, kättesaadav – mitte ainult neile, kes saavad vedada oma lapsi pärast kooli veel trenni ja kes saavad pere-eelarvest seda endale lubada. Meil on vaja oluliselt optimeerida laste tühja minevat aega sõitmisele ja ootamisele. Laps peaks saama piisava sportliku koormuse tundide ajal ja koolimajas,» kirjutas Postimehes ilmunud arvamusloos Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa (PM 28.03).
Loomulikult võib õigusega vastu väita, et kogu vastutust laste liikumisharjumuste eest ei saa panna koolidele. Ei saagi. Aga lootma jääda, et jätame kõik tingimused selliseks, nagu need praegu on, tegeleme natuke tervisepropagandaga ja asjad hakkavad kuidagi iseenesest paremaks minema, on samuti enam kui naiivne. Muidugi on vanemate hoiakud tähtsad, aga me saame neid targema keskkonna ja asjakorraldusega toetada.
Urmas Sõõrumaa tabab naelapead, osutades bensiiniliitritele, mis kuluvad järeltulijaid kooli ja trennidesse sõidutades. Küsimus ongi palju laiem kui võimlaseinad. Kehaline aktiivsus on kahtlemata ka see, kui lapsed saavad ise ja soovitavalt jalgsi või jalgrattaga minna kooli, trenni ja huviringi. See on aga küsimus investeeringutest lastesõbralikku avalikku ruumi. Tegelikult kogu meie elukeskkonna planeerimisest niimoodi, et laps saaks ise liikuda.
Iseenesest pole ministeeriumi koolivõrgu juhi vastused ja selgitused vastuolus sellega, millest Sõõrumaa kirjutas. Kui omavalitsusel on juba olemasoleva või rajatava kooli vahetus läheduses olemas spordikompleks ja hommikused ajad on vabad, ei olegi ilmselgelt mõtet haarata kohe kellu järele ja hakata raha betooni valama.
Sisukas küsimus on, mida teha, et saada koolilapsed liikuma. Jutt ei olegi ju sellest, et püüda kasvatada kõigist lastest tippsportlasi. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratluse järgi on mõõdupuu üks tund liikumist iga päev – näiteks sport, mäng ja jalgsi kooli minek. «Vähemalt üks tund viiel või enamal päeval nädalas» liikus Tervise Arengu Instituudi raporti järgi 40 protsenti 11–15-aastastest. Hea, et piisavalt liikuvate laste osakaal pole võrdluses varasemate uuringutega vähenenud, vaid kasvanud.
Siiski näitab võrdlus kasvõi meie naabermaadega, kus samuti pole olukord ideaalne, et saab palju paremini. Sõõrumaa osutas täiesti õigesti ebavõrdsusele: ka uuringust tuleb välja, et väiksema sissetulekuga perede ja ka üksikvanemate laste hulgas on piisava liikumisaktiivsusega laste osakaal väiksem.
Eesti ühtluskool ongi see, mis peab tagama lastele võrdsema stardipositsiooni, kui neil oleks ilma ühtluskoolita. Ja on täiesti loomulik oodata, et sama kehtiks tervisliku liikumise suhtes.