Henrik Roonemaa: kuidas usaldada midagi, mida sa ei mõista? (18)

Henrik Roonemaa
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henrik Roonemaa
Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Kolmapäeva õhtul ETV saates «Suud puhtaks» jagunes stuudiopublik kaheks: ühed olid e-valimiste tulihingelised pooldajad ja teised ütlesid, et nemad paneks kohe kinni, kui saaks, aga poliitiline reaalsus on see, et parlamendis pole selleks piisavalt hääli.

Ma ei tea endiselt, kas kinnipanemise idee taga on kalkulatsioon, et see põhimõtteliselt meeldiks teatud valijatele, või on e-valimiste lõpetamisel tõesti nende jaoks selgesti näidatav reaalne põhjus, aga vähemasti üks on selge: e-valimiste vastased kardavad kõige rohkem või vähemalt toovad kõige suurema põhjusena esile asjaolu, et nad ei saa päris üheselt aru, kuidas see värk ikka toimib. Mis toimib masina kõhus, kuidas töötavad matemaatilised mudelid ja algoritmid, mis spetsialistide kinnitusel tagavad e-valimiste turvalisuse.

See on üks tõeliselt keerulisi 21. sajandi küsimusi: kuidas usaldada midagi, millest sa aru ei saa. Saalitäis spetsialiste võib lõpmatult kinnitada ja korrutada, et nende hinnangul on e-valimised turvalised, aga inimene trambib jalgadega vastu maad ja ütleb, et ei usalda. Ei saa aru ja ei usalda.

Nagu kõik head küsimused, on ka see palju laiem kui lihtsalt ühe pisikese riigi valimiskorraldus. Aga maailmas on algoritme, mis juhivad palju enamate inimeste elu ja mille suhtes võib täpselt samamoodi küsimuse üles seada. Mida nad ikkagi teevad ja kust me teame, et nad teevad seda, mida meile öeldakse, et nad teevad?

Näiteks voogteenusel Spotify on sada korda rohkem kasutajaid, kui Eestis elab inimesi ning väga paljud neist saavad oma uut muusikat Spotify koostatud algoritmiliste playlist’ide kaudu, näiteks «Release Radar». See koondab uut muusikat, mis kasutaja seniseid kuulamisharjumusi silmas pidades peaks talle meeldima.

Mõlemad neist toimivad müstiliselt hästi. Kuidas üks algoritm üldse suudab nii head muusikavalikut koostada, on väikest sorti ime. Aga nüüd huvitava küsimuse juurde: kas näiteks plaadifirmad saavad «Release Radari» playlist’i endale ka koha osta?

Mingit infot selle kohta kusagil ei ole. Spotify ütleb, et «Release Radar» koostatakse inimese kuulamisharjumusi silmas pidades. Aga kas nad müüvad või võiksid müüa sinna kohti? Või kas see oleks üldse probleem, kui nad müüksid?

Ei oleks, kui see lugu mulle ikkagi meeldiks, võite te öelda. Aga ma vaidlen vastu.

Võtame teise näite.

Sajad miljonid inimesed kasutavad autoroolis olles õigesse kohta jõudmiseks Google Mapsi rakendust ja see on väga hea. Aga mis siis, kui Google teeb näiteks tehingu McDonald'si restoraniga ja hakkab inimesi regulaarselt nende burgeriputkadest mööda suunama? Sulle öeldakse, et algoritm viib sind parimat teed pidi kohale, aga taustal arvestab ta marsruuti koondades, et sa vähemalt ühest McDonald'sist mööda sõidaks. Mitte suure ringiga, aga lihtsalt võimalusel, kui on mitme enam-vähem võrdse marsruudi vahel valida. Kas see siis oleks probleem?

Ma ei väida, et nad seda praegu teevad, aga mul ei ole ka erilist usku, et nad ühel hetkel ei võiks seda tegema hakata. Esiteks pole kusagil kirjas, et nad seda ei võiks teha, ning teiseks, raha vajab teenimist ja eriti Spotify jaoks on iga lisadollar käibe näol väga teretulnud, eriti lisaväärtusteenuste pealt, mida ainult nende platvorm suudab turul pakkuda.

Aga kasutaja on siis olukorras, kus talle on lubatud üht: tema teenistuses olevat objektiivset algoritmi, aga tegelikult on see lisaks vaikselt veel ka kellegi teise teenistuses. Umbes nagu need sõbralikud taksojuhid, keda te reisil kohtate ja kes viivad kõik turistid alati ühte kindlasse poodi või restorani, väites, just need on linna parimad kohad ja et nad ise käivad ka seal kogu aeg. Tegelikult aga saavad restoraniomanikult raha iga toodud kliendi pealt.

Kuniks meil pole paremat süsteemi, ei jää lihtsal inimesel muud üle kui algoritme ja spetsialiste uskuda, nagu me usume lendurit, kes lubab meid kohale viia, kuigi me ei saa aru, kuidas Airbus täpselt töötab. Aga kui külmkapp hakkab ükspäev ise poest toitu tellima, siis hakkan ma küll midagi kahtlustama, kui ma avastan, et söön juba pikemat aega ainult ühe piimakombinaadi tooteid.

Kommentaarid (18)
Copy
Tagasi üles