Joosep Värk: kolmetäheline roppus

Joosep Värk. Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Ma olen sattunud situatsiooni, mida Ukraina huumoriajakiri kirjeldab läbi müütilise lingvist Koškini, kes mängleva kergusega leiab igast teie öeldud lausest üles tähed, millest moodustab kolmetähelise ropu sõna.» Nii ütles Rein Lang 2013. aasta detsembris riigikogu ees esinedes, viibutades näppu Eesti ajakirjanduse suunas. Täna viibutan ma samamoodi riigikogu liikmetele, kes on suutelised üles leidma kombinatoorsed lahendused, millega kaasneb nulliring.

Selline arusaam on tekkinud kahe valimise näitel: presidendi ja ERRi juhi valimised. Kummalgi juhul ei heida ma midagi ette valitutele. Pigem vastupidi, president Kersti Kaljulaidi mõtteteravus, sotsiaalne vastutustunne ja avatus debatile on väga sümpaatne. Erik Roose kohta ei saa veel midagi öelda, sest ta pole ametisse astunudki. Küll aga on mul palju ette heita protsessile.

Presidendivalimistel anti viis lahenduseta etendust, ilmeka näitena valimiskogu teise hääletusvooru läbikukkumine. Mul pole kahtlustki, et suurema osa 60 kehtetu või märgistamata sedeli eest vastutavad riigikogulased. ERRi juhi valimistel välistati kolmest kandidaadist esimeses voorus üks, teises voorus valikut teha ei suudetud ning kuna reglement kolmandat vooru ei lubanud, siis pidanuks valimine olema luhtunud.

Kusjuures ühe kandidaadi taha oli tegelikult kogunenud juba 2/3 enamus, aga kuna kolmest alles jäänud riigikogu liikmest ei leidnud ükski endas hingejõudu teha kompromiss, lendas reglement sisuliselt prügikasti. Seetõttu polegi tagantjärele vahet, kas kandidaat selgus nõukogu valiku või kandidaatide omavahelise kivi-paber-käärid mängu tulemusena. Nende kolme inimese sisuline valik oli: kompromissi teevad kõik vs kompromissi teeb vaid tema. Valiti, et kompromissi pidid tegema kõik, ning mindi tagasi kandidaadi juurde, kes esimeses voorus tegelikult juba välja praagiti.

Ajalooliselt on inimestele kõvasti ajugümnastikat pakkunud Königsbergi sildade probleem. Nimelt oli seal linnas voolanud Pregeli jõel saar, mitu kallast ning seitse silda. Ülesandeks oli leida lahenduskäik, kus ühe silla juurest alustades on võimalik kõiki sildu ületada vaid üks kord, nii et tagasi jõutakse alguspunkti. 1735. aastal tõestas maailma ajaloo üks suuremaid matemaatikuid Leonhard Euler, et sellist lahenduskäiku pole võimalik leida. Ent praegu näib mulle, et tegelikult tuleks see ülesanne anda järada riigikogulastele ning paari tunniga on maagiline kombinatsioon leitud!

Need kaks valikuprotsessi tõstatavad küsimuse, milline on valija kohustus? Kas on see valik südame järgi, endale sobivaima poolt kombineerimine või võimalikult paljudele pasliku lahenduse otsimine. Mänguteoreetiliselt targim on muidugi keskmine.

Neile, kes valikust otseselt sõltuvad, oleks parim tugeva mandaadiga juht. Kui ligi 80-protsendilist toetust võib pidada tugevaks mandaadiks, devalveerib selle siiski naeruväärseks muutunud valikuprotseduur. Seega taandubki valija kohustus esmajoones südame järgi ja siis võimalikult paljudele sobiva lahenduse otsimisele. Valikuprotsessis osalenud poliitikud ütlevad kindlasti, et seda nad ju tegidki.

Aga kõrvaltvaataja keelele tuleb paratamatult kolmetäheline roppus.