/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
Kahel korral on elukoha vahetuse tõttu muutunud ka minu seisund ühiskonnas. Kordadest teine toimus alles hiljuti, kui vahetasin Eestist Rootsi kolimisega pärismaalase seisuse sisserändaja oma vastu. See, et mul on varasemast keel suus ning olen kohaliku eluoluga tuttav, andis eelise kõige madalamast ühiskonnakihist sujuvalt üle libiseda nende sekka, kes juba tohivad ühes koma teises kaasa rääkida, kirjutab Kristiina Baum.
Pean ütlema, et mulle meeldib Rootsi. Tõsiselt meeldib. Kogu oma multikulti, arutult paljude pagulaste ja «rahu, rahu, ainult rahu»-mentaliteediga. Naudin seda, et inimesed on puhtad ja pestud, nende hambad on terved, nende koerad ei ole vaenulikud ning rahval on sõbralik meelelaad. Aga siin on ka asju, mis teevad väga ettevaatlikuks.
Minu viimasest kohtumisest Rootsiga on möödas üle viieteistkümne aasta. Sest saati on nii mõndagi muutunud. Suurim muutus on toimunud turvalisuses: see on tunduvalt kahanenud.
Ma ei mäleta varasemast, et oleksin kodukandis pimedas ringi jalutada peljanud. Nüüd on isegi kesklinnas päise päeva ajal kõhe, eriti siis, kui vastu tulevad kümneliikmelised räpakates riietes sisserändajate kambad, konid hambus, õllepurgid käes, kapuutsid peas. Nad ei taju, mida Rootsi avalikus ruumis sündsaks käitumiseks peetakse ja just see kohutab – nende ettearvamatus.
See oli paar aastat tagasi, kui üks eitava vastuse saanud asüülitaotleja pussitas sisustuskaubamajas Ikea esimest juhuslikku vastutulejat. Ka vägistamised koolides pole enam pommuudis. Unustada ei tohi, et need on siiski erandid. Et sellise vägivallaga kokku puutuda peab olema ebaõnne. Olen minagi õhtusel ajal lastega kurikuulsas sisserändajate piirkonnas Skärholmenis ostelnud, põgus paaritunnine kauplustes kolamine jättis piirkonnast ja inimestest väga sümpaatse mulje.
Uude ühiskonda sissesulandumise edu seisneb kohaliku mõtteviisi rakendamise võimes. See ei olegi nii keeruline. Kui midagi pahandab, siis vast see, et siinsündinutega võrreldes peame meie, sisserändajad, end oluliselt rohkem tõestama. Minult nõutakse ainuüksi seepärast enam, et olen tavaline valgenahaline heteroseksuaalne eurooplane.
Üks näide: minu tuttavad ukrainlased, noor abielupaar, taotlesid Rootsis asüüli. Kui üheksakümnendate alguses kestis asüülitaotlemise protsess kaks aastat, siis nüüd on see kahanenud teatud juhtudel poole aastani. Mainitud ukrainlased said poole aasta pärast eitava vastuse; Rootsi ei näinud põhjust neile kahele haritud ja tragile noorele peavarju pakkuda. Ühes nendega taotlesid asüüli nende tuttavad – samast rahvusest ja piirkonnast homoseksuaalne paar – ja said pisut vähem kui kuue kuu pärast jaatava vastuse. Esimesena mainitud ukraina noorpaar peab ise vaatama, kuidas hakkama saab, teisena mainitud homopaari eest kannab nüüdsest hoolt Rootsi riik.
Samasugust näilist ebavõrdset kohtlemist kogesin arsti juures. Perearsti visiiditasu kasseeriti minult 200 Rootsi krooni, asüülitaotlejatest tuttavatelt vaid 50 krooni. Minu poja hambaarsti visiiditasu maksis Eesti haigekassa kindlustusega 350 krooni, ja seda vaid suu lahti tegemise eest. Asüülitaotlejast tuttav sai kaks hambaauku 50 krooniga parandatud. Kui midagi Rootsis osatakse, siis on see väetimate eest hoolt kanda. See tähendab omakorda kiusatust väetimat mängida ja eks leidlikumad kasutavadki seda südamepiinadeta ära.
Nimetasin eespool kirjeldatud ebaõiglust näivaks. Riik on võtnud seisukoha, et paar esimest aastat tuleb uusasukatesse panustada, seejärel saab hakata mõtlema tagasi nõudmise peale.
Ja veel, töötan Rootsis keeleõpetajana, puutun sisserändajatega igapäevaselt kokku ja näen sisserändluse teist poolt. Näen kuidas kaugete maade inimesed rikastavad siinset kultuuriruumi millegagi, mis siin muidu puuduks.
Nad ergutavad majandust, aga panevad ka toimiva süsteemi proovile, seavad küsimärgi alla ühiskonnanormid ja kokkulepped. Võib ju küsida, mis selles halba on, kui peremees on aeg-ajalt kohustatud majapidamise üle vaatama ja selle parema toimimise nimel uusi otsuseid tegema?
Ka Eesti ei jää sisserändlusest puutumata. Väga mugav on mõelda, et pagulased – need on Ikea-pussitajad, koolivägistajad ja niisama putsunutsakad, kes paha tuju korral inimesi põlema süütavad. On ka teistsuguseid. Nagu see sakris hallide juuste ja lohvade sametpükstega vanahärra, kes vahetunnis lapsi kantseldab.
Nimelt rääkis mulle üks õpetajannast kolleeg ühe oma kõrgelt haritud tuttava loo. Mees pidas veel mõni aasta tagasi Stockholmi ülikoolis külalislektorina loenguid, pidi aga isiklikel põhjustel kodumaalt lahkuma ning otsustas Rootsis asüüli taotleda. Varem siin aukülalise privileege maitsnud vanahärra rakendati pagulastele ettenähtud lõimumisprogrammi, saadeti analfabeetidega koos rootsi keelt õppima ning suunati praktikale põhikooli korrapidajaõpetajaks.
Kõrge staatuse kaotanud ülikooliprofessor kukkus elukohavahetusega üsna madalasse ühiskonnaklassi, temast sai lihtne asüülitaotlejast sisserändaja, kellele rootsi prouad armulikult naeratavad, kui kohvipauside vahelt aega üle jääb.
Muide, suur rõõm on mul selle üle, et leidsin töö Stockholmis üsna kiiresti. Võib-olla tuleb see sellest, et õpetajatest on suur puudus, sestap võetakse avasüli vastu kõik, kel vähegi huvi. Ja mis siin kodumaa ametikaaslastega võrreldes viga – tööd peab kaks korda vähem tegema, samal ajal kui palk on ligi neli korda kõrgem.