Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aimar Altosaar: vananemisrõõm – taevatrepil seisma ei jääda

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aimar Altosaar | FOTO: Peeter Langovits

Vananemine algab kohe pärast sündi, kuid tavaliselt inimesed ei teadvusta seda enne, kui märkavad enda ümber järjest enam vanemaid inimesi, kui lapsed on saanud täiskasvanuks ning sportlik vorm hakkab alla käima.

Haigused ja tõsisemad terviserikked võivad elu ajalist mõõdetavust igal hetkel meelde tuletada, aga meie õnneks elame üldise heaolu, vähest pingutust nõudva töö ja arenenud meditsiinisüsteemi maailmas, kus tervena elatud aastad võivad ulatuda kaugele teise elupoolsajandisse.

Varem või hiljem jõuab meie kõigi teadvusse (kui me pole noorelt surnud), et vananemine toimub, protsess on pöördumatu ning sajaprotsendise tõenäosusega lõpeb elu ühel hetkel niikuinii! Seda tõsiasja teadvustanuna valivad inimesed oma järelejäänud elupäevade ja -aastate sisustamiseks väga erinevaid strateegiaid. Neid võib olla suur hulk, mida saab ja võib elu käigus vahetada, kuid suures plaanis võib nad jagada kolmeks.

Esimene strateegiatüüp: allaandmine . Teadvustanud vananemise, leiab inimene, et paremad ajad on nagunii möödas ning pole mõtet enam pingutada ega midagi uut ette võtta. Sellise strateegia valik tähendab tänapäeval enamasti teleri ees veedetud tundide arvu pidurdamatut kasvu, rutiinseid kuid, harvu kohtumisi vana sõbraga, oma nooruse meenutamist ning laste ja lastelaste külaskäigu ootust. See võib tähendada ka raamatute lugemist ja hinnalt kättesaadavaid paketireise soojematesse maadesse. Kuid peamine on sellise strateegia puhul hoidumine uutest ja senitundmatutest ettevõtmistest – piltlikult väljendades on see elukäibest väljalülitumine ehk sulgumine nelja seina vahele ning vabatahtlik taandumine aktiivsest elust.

Teised strateegiad on suunatud vananemise eitamisele, püüdega sellele paratamatule protsessile iga hinna eest vastu astuda. Soovitakse olla võimalikult nooruslik, noortepärane, käituda nagu noored ja kasutada noorte slängi ning pingutatakse selle nimel, et välja näha tegelikust aastakümneid nooremana. Kuna moed ja trendid vahelduvad tänapäeval kiiresti, on see üha vaevarikkam protsess, sest vahele tuleb jätta mitmeid vahepeal möödunud moetrende. Äärmuslikumad nooruslikkuse ihalejad püüavad olla hetkel kuumima noorte subkultuuri tasemel, kuid enamasti lepitakse ettekujutusega nooreks olemisest, nii nagu oli noorus siis, kui oldi päriselt noor. Selline ümberkehastumise katse võib olla muidugi armas ja tõsta enesetunnet, ning ega selles olegi midagi halba, kuid sellise käitumisstrateegia viljeleja peaks arvestama, et karneval on alati väga energiamahukas ning vastupidiselt oodatule võib mõjuda teistele, kes selles kostüümidraamas ei osale, naeruväärselt. Pehmemas variandis ei mindagi ajas väga pikalt tagasi, vaid püütakse kergelt matkida stiile, mis olid levinud siis, kui ise oldi noorem, energilisem ja kuumem! Mõõdukas vastutöötamine vananemisele on meie kultuuris tänapäeval levinud ja soositud ning selles ei nähta midagi imelikku, kui inimene tahab välja näha noor. Massimeedia, meelelahutus ja reklaam on peamiselt orienteeritud noortele: propageeritakse kulutamist ja ohjeldamatut lõbutsemist, mis lähtub nooremate inimeste tarbimis- ja lõbujanust, ning neid, kes sellise tarbimispöörisega kaasa minna ei taha, peetakse sageli ebanormaalseteks, eraklikeks veidrikeks või lihtsalt kohtlasteks. Kui seda valdavat trendi ei lükkaks käima normatiivne ja hinnanguline valitsev ühiskondlik hoiak «noor olla on hea, vana olla on halb», siis polekski probleemi. Paraku tekitavad sellised hinnangud sageli liigset stressi, kuna iga inimene ju paratamatult tajub oma vananemist. Kui ühiskondlikku normi võimendab vananemisega seotud kiiresti halvenev positsioon tööturul ning süveneb tarbetusetunne, siis halb enesehinnang ja negativism rikub nii vananeja tervist kui ka halvendab tema enda ja tema lähedaste elukvaliteeti, mida enesega rahulolematu ja torisev tegelane üsna sageli teeb.

Kolmandaks võivad inimesed oma vananemist võtta kui loomulikku ja oodatud protsessi, mis käib eluga kaasas, ning tunda rõõmu uutest võimalustest ja lisandunud võimetest. Eri eluperioodidel ühed võimalused sulguvad, kuid teised avanevad; vanuse ja kogemuste kasvades ilmnevad mitmesugused võimed, füüsilised nõrgenevad, vaimsed kasvavad – me võime olla tipus väga erinevatel aegadel sõltuvalt sellest, milliste võimete arengule panustame. Kui usaldada iseennast ning oma võimalusi ja võimeid õigel ajal tajuda, arendada ja kasutada, võib kogu elu oma pikkuses kulgeda õnnelikult. Elu võib võtta algusest peale kui Suurt Seiklust või Mängu, mille igas etapis on võimalik võita või kaotada sõltuvalt sellest, kuidas saatuselt saadud kaardid välja mängida. Elu on pidev õnn oma saja varjundiga, mitte ennustamatu õnnemäng. Elu ei ole selline kaardimäng, et kui kaart ei jookse, siis ongi halvasti ja inimene on võimetu mängu kulgu võidule pöörama. Tegelikult on kõik meile jagatavad kaardid millekski head – elu antud võimalusi tuleb lihtsalt analüüsida ja targalt kasutada. Vananemise suureks eeliseks on elutarkus ja kogemuste pagas, mis loovad eelduse kõiki oma võimalusi paremini hinnata ning kõige mõistlikumal viisil kasutada. Näiteks bridžimängus ei loe, kui tugevad kaardid oled kätte saanud, vaid kui edukalt oma punktid välja mängid. Mäng viib aga paratamatult mõtted ühele inimelu kõige põhilisemale tingimusele – teistega koos olemisele. Bridž viib mõtted suurele inglasele Winston Churchillile, kes olevat öelnud, et vananemine ei ole nõrkadele. Ka kõige paadunum individualist ja erak, kes on üles kasvanud inimesena inimeste seas, on sotsiaalne olend. Üksi ja teiste inimestega suhtlemata ei arene empaatia ega peamised tunnetuslikud võimed – eneseteadvus, abstraktne mõtlemine ja keel.

Elame aga reaalselt maailmas, kus näiteks eakamate soovikontserdi näitel soovitakse ikka «unustada aastate koorem ning jääda alati nooreks»! See on pahupidi maailm, kus inimese auga elatud aastad oleksid justkui midagi häbiväärset, ning kutsutakse üles nägema kõike kaunist vaid minevikus. Taevatrepil seisma ei jääda ega tagasi ei minda. Nagu igal trepil, tuleks ka taevatrepil vaadata ette, kuhu minnakse, sest selg ees liikudes võib valusalt kukkuda. Edasiliikumisest ehk vananemisest ei pääse me keegi, valida saame vaid ülalnimetatud strateegiate vahel, kuidas liikuda. Elu suurim väärtus on elu ise ning igaühel on võimalus selles väärtusehoius kaasa mängida. Kui geenid, keskkond ja hea õnn lubavad, võime elada kaua ehk saada väga staažikaks väärtuste hoidjaks. Kuna me ei hakka ju hoidma väärtusetut asja, siis ongi kohatu oma suurimat väärtust ehk kaua elatud elu häbeneda või tagaplaanile peita!

Oleme õnnelikud mitte hoolimata vananemisest, vaid just vananemise tõttu! Kui elu on seiklus, siis vananemine ei ole midagi sellest lahus, vaid seiklus, kus järjest rohkem sõltub meist endist.

Iga meie eluetapp on ettevalmistus järgmiseks. Koolieelikuna igatseme kooli, kooliõpilasena aga ootame põnevusega iseseisva elu algust. Vabas, nüüdisaegses euroopalikus ühiskonnas kulgevad meie eluteed väga erinevalt, oma eluastmeid peame sisustama ise vastavalt huvidele ja väärtusorientatsioonidele. Tavaliseks peetav variant on selline, et kui iseseisvat elu on juba küllalt maitstud, otsitakse kaaslast, kellega koos edasi minna, ning siis ollakse valmis andma elu lastele ja nad üles kasvatama. Kui seegi tehtud, mis käib tavaliselt sünkroonis ka professionaalse arenguga, ja lapsed lähevad kodunt, on taas vabamat aega, et maailmas ringi liikuda ja kavandada uusi tegevusi. Seejärel tuleb vanavanemateks olemise aeg, tänapäeval aga jällegi sageli paralleelselt professionaalse eneseteostusega. Järgneb mõningane rahunemine ning siis algab uute tegevuste otsimine oma vastavalt arenenud tunnetuslikele vajadustele. Kui füüsiline jõud hakkab raugema, siis tänapäeval leidub igaühele tuhandeid võimalusi, kuidas hoida oma aju töös ja toita positiivseid emotsioone, et rahulikult valmistuda järgnevateks astmeteks oma elutaevatrepil. Mida kaugemale sünnist ja lapsepõlvest, mis on kõigil sarnane, seda enam sisustab igaüks oma järgnevaid eluastmeid niimoodi, nagu ise tahab ja oskab. Oluline on vaid, et jalga järgmisele trepiastmele tõstes tunneksime kindlust ja hingerahu, et just see samm ongi see õige. Astmeid vahele jätta või mõnele tagasi pöörduda ei ole võimalik nagu ka mõnele neist lihtsalt seisma jääda. Eluvoog on pidev ega ole meie tahtest reguleeritud, kuid meist sõltub, kas oleme oma trepiastmel adekvaatsed ja vaatame ette, mis tuleb, või teeme sellel trepil vähikäiku. Selg ees on trepil ebamugav liikuda ning iga järgmine aste tabab meid ootamatult. Vaadakem julgelt ette, see teeb rõõmsaks, sest taevatrepil tegelikult lõppu ei olegi!

Ettevõtja Aimar Altosaar on üks MTÜ Kuldliiga asutajaid. Kuldliiga tegeleb vanemate inimeste potentsiaali parema kasutamisega ühiskonnas. Aimar Altosaar oli 1999–2003 riigikogu liige, ta oli kaks korda Isamaaliidu peasekretär. Praegu on ta Vabaerakonna liige.

Tagasi üles