/nginx/o/2017/02/15/6342361t1h07b9.jpg)
Äsja Rakvere teatri loomingulise juhi konkursil Peeter Raudsepale teed andnud Üllar Saaremäe ütles kunagi välja lause, mis kõlas umbes nii: kui Rakveres poleks teatrit, siis oleks Rakvere Paide. Sellega oli öeldud kõik, mida patrioodist teatrimees mõtleb: Rakvere on teatrilinn. Ja see on oluline.
Aga enamik «Viimase võmmi» vaatajaid võib-olla ei teagi, millist olulist rolli Üllar Saaremäe ise Rakvere teatri püsimajäämise juures on mänginud. Võiks suisa öelda, et kui poleks olnud Üllar Saaremäed, poleks praegu Rakveres teatrit.
Nõukogude ajal uhkustati Rakveres tõigaga, et oleme kõige idapoolsem linn, kus tegutseb eestikeelne riigiteater. See verstapost oli 1990ndate alguses kokku kukkumas. Maja lagunes. Külastajate arv langes alla 10 000. Teatrit toodi päästma Peeter Jalakas, kes oli siin korraldanud suviti Baltoscandaleid. Tema napil valitsemisajal muutus kogu Rakvere teater aastaringseks teatrifestivaliks. Aga virulaste ootused olid pisut teised.
Teatri kriisist väljatoomiseks oli loodud nn päästekomitee. Ugalast leiti 26-aastane Üllar Saaremäe. Ta andis mõista, et võin tulla küll, aga korraldage avalik konkurss, et asi oleks aus, ja võtke tööle eraldi direktor, kes jagab majandusasju.
Aasta siis oli 1996. Konkurss toimus. Saaremäe oli ainus kandidaat. Leping sõlmiti viieks aastaks. Ja ehkki juba algul ja aja jooksul hiljemgi on mõlgutanud ka lahkumise mõtteid, on karismaatiline mees jäänud Rakverre nii kauaks, et on löönud kõik oma eelkäijate ja ilmselt ka järeltulijate rekordid.
Muide, samal aastal sai teatri direktoriks praegune minister Indrek Saar, kes tuli siia pundiga 17. lennust. Sellesse kampa kuulus ka Saaremäe nüüdne mantlipärija Peeter Raudsepp. Ühe avalöögina läks püünele Ain Prosa lavastatud «Shakespeare’i kogutud teosed», kus tegid kaasa ka Tarvo Sõmer ja mõne aasta ees teatri direktoriks tõusnud Velvo Väli. Publik oli vaimustuses. Ent Väli ja Sõmer on ainsad, kes sellest lennust tänaseni Rakverele truuks jäänud. Praegused noored lihtsalt ei jää väikelinna pidama. Neile pole isegi vahet, kas Paide või Rakvere…
«Olen nüüd vaba mees!» hõiskas Üllar Saaremäe pärast viimatist konkurssi. Kuid usun, et selles loosungis on peidus ka kibestust. Alles sügisel unistas Üllar Saaremäe trupi suurendamisest. See on peaaegu võimatu missioon. Ent teater on kaduv kunst. Ja ka teatrijuhid ei tööta ühel kohal igavesti. Teatrijuht võib väsida. Või ta ei viitsi enam punnida. Niigi terve inimpõlvkond rassitud.
Palju asju jääb maha. Mitte igale mehele ei püstitata eluajal monumenti. Saaremäel on see täitsa olemas – teatri ukse juures kaduviku mehe näol. Tõesti, Rakverel on tänu temale kõvasti vedanud.