Juhtkiri: kuivõrd me märkame?
13. oktoober 2008, 21:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnast leitud väikese tüdruku lugu räägib praegusest Eestist rohkem kui esmapilgul tunduda võib. Tüdruk leiti mitte kaugel pealinna südamest, ometi nimetati seda kohta uudistes – ja õigusega – tühermaaks. Meedias on esitatud juba terve hulk spekulatsioone vanemate võimalikust alkoholi-, narko- või psüühikaprobleemist. Isegi sellest, et laps võis olla muretsetud vanemapalga saamiseks.
«Et püsiks inimeste vabadus, peame märkama enda kaasteelisi. «Kuidas sul läheb?», «Kas ma saan sinu heaks midagi teha?» – need hoolivad, igapäevased küsimused kõlagu sagedamini kui seni,» ütles president Toomas Hendrik Ilves tänavu suvel lauluväljakul, kui peeti öölaulupidu.
Meid on veidi üle miljoni ja sellest hoolimata jõudis ka teine päev õhtusse, ilma et oleksime teada saanud, kes on selle lapse vanemad. Kuivõrd oleme õppinud märkama ja toetama neid, kes elavad meie ümber? Me teame, millal naabrimees ostab uue auto, aga kas suudame ka märgata, kui tal tekib muresid, millega ta võib-olla ise enam toime ei tule?