Juhtkiri: Euroopa kui kodu, mis väärib hoidmist (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroliidu lipp.
Euroliidu lipp. Foto: SCANPIX

«Me ei saa kunagi unustada Euroopa ühenduse loomise põhjust. Viiskümmend aastat tagasi oli Euroopa varemeis, tema linnad hävitatud ja tema rahvad muserdatud. Midagi tuli ette võtta, midagi, mis tooks Euroopa välja sõdade ja taastamiste ringist, mis tooks ta rahuliku arengu teele,» ütles Eesti toonane president Lennart Meri täpselt 21 aastat tagasi europarlamendi välis- ja julgeolekupoliitika komisjonis.

25. märtsi 1957 sõlmisid Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Lääne-Saksamaa Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu. 1993. aastal nimetati dokument Euroopa Liidu lepingu ehk Maastrichti lepinguga Euroopa Ühenduse asutamislepinguks. Just Rooma lepinguga, mille 60 aasta juubelit täna tähistame, sai alguse teekond sellisesse Euroopasse, nagu me seda tunneme. Ühendusse, mida iseloomustab isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine, inimõigused, turvaline keskkond.

Rooma lepinguga taheti hõlbustada kaubavahetust Euroopa Ühenduse liikmesriikide vahel nii sisetõkete kaotamisega kui ka ühisturu ühise kaitse alla panekuga. Varem oli Euroopa  olnud tollipiiridega tükeldatud üksteisest eraldatud süsteemideks.

Euroopa ühisturg oli Euroopa majandusarengu kiirendamiseks õige samm. Demokraatia oli ennekõike suunamisvõim, mis allutas majandusarengu poliitilisele võimule, selle protsessi juures toimus elav mõttevahetus ja tehti arvukalt uuringuid. See süsteem kajastus selgelt Euroopa riikidevahelistes lepetes läbi kogu 20. sajandi teise poole.

Eespool mainitud kõnes rõhutas president Meri, kui oluline on Euroopa Liidu edasine laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. «Me ei taha liituda Euroopa ühiskoduga, vaid me tahame ehitada üles omaenda kodu ühises Euroopas, kus me kõik oleme võrdväärsed partnerid ja kus me võime julgelt tulevikku vaadata,» ütles Eesti riigipea.

Just niisuguse, lootusrikka, demokraatlikel väärtustel, õigustel ja vabadustel tugineva ja turvalisena tundus meie kodu ühises Euroopas veel kümmekond aastat tagasi. Nüüd aga näib, et sissepääs meie 28-toalise maja ühte suurde tuppa on sootuks sulgumas (Brexit), teiste tubade ustel kohendatakse lukke, ühine välisuks pole kaugeltki nii kindel, kui tahaksime. Kõige valjemalt ei kõla ammu enam ühtsusele kutsuv sõnum, vaid populistide kisa, et maja tuleb sootuks maha tõmmata. Reaktsiooniks on uued, kohati varem kokku lepitud väärtusi eiravad reeglid ja vaheseinad.

Tänasel tähtpäeval võib pidada õõnsaid kõnesid ja rõhutada, kui oluline on ikka ühtsus, või langeda teise äärmusse. Siiski tasuks vaadata kõike seda, mida kuuekümne aasta jooksul on saavutatud, enne kui edasiseks lammutamiseks läheb. Ehitaja ei oska ise tihtipeale hinnata oma töö tähendust.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles