Marti Aavik: linnriik Eesti?

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Eesti inimesed hirmutavad ennast eelkõige ise sellega, et meie maast võib saada linnriik. Kuigi meil on seljataga enam kui sajandipikkune linnastumiskogemus, kardame seda endiselt. Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust, seletas Eduard Vilde «Pisuhänna» tegelane Ludvig Sander. Selle jutu kahepalgelisust ja tobedat pateetikat Vilde ju naeruvääristaski – sada aastat tagasi.

Aga ikka veel unustame külaromantikast rääkides konkurentsi ja koostöö teiste piirkondadega Läänemere ääres ja maailmas üldisemalt. Küsimus on, kas suurlinnastumise (järel)lained kannavad meie inimesed pigem Tallinnasse või Stockholmi.  

Laupäevasest Vikerraadio saatest «Rahva teenrid»  jäi kõrva ajakirjanike väide, justkui oleksid kõik poliitikud ühte meelt, et igal pool Eestis peab saama (ühtviisi hästi?) elada. Kas tõesti? Esiteks peaks muidugi küsima, mida tähendab «igal pool»  ja mis on hea elu. Vähemalt tuleks need küsimused meeles pidada. Teiseks pärida, mis on sellise udusegi ambitsiooni hind ja kas me suudame pikemas perspektiivis seda kanda.

Kas pole üksmeele taga mitte liialt näivust? Meeldida tahtmist, mille võiks tõlkida arguseks inimestele ausalt öelda, et 1,3 miljoni elanikuga riigis on ja jääb lubadus «igal pool» paratamatult piiratuks.

Lihtsalt öeldes tähendab linnastumine muu hulgas seda, et ühes kohas on palju sama valdkonna tööandjaid ning töötajaid, mis annab valikuvõimaluse mõlemale poolele. Kui töötajale ei meeldi ülemus või ta karjäär on liiga madalal seisma jäänud, saab otsida uue töökoha kodu lähedal. Kui tööandja saab tellimuse, mida praegused töötajad ei oska täita, on lihtne kedagi appi otsida. Viimaks tähendabki linnastumine efektiivsuse kasvu tänu kulude säästule, suurema arvu kokkulepete võimalikkusele.

Võtmeküsimus Eestile on, kuidas läheb Tallinnal ja lähiümbrusel, millise hooga edeneb Tartu (ja ülikool). See on eesliin, kus on võimalik saavutada püsivat edu.

Võiksime üht osa regionaalpoliitikast käsitleda ausalt taandumislahinguna, mille mõte on, et võimalikult vähe inimesi kannataks, et nad kohaneksid kiiresti uute oludega nimelt Eesti territooriumil.

Kindlasti ei kao huvitavad võimalused väiksemates kohtades, aga nad muutuvad ja neist jagub hea palgaga tööks vähematele. Näiteks Eesti põllud hakkavad tulevikus kindlasti andma leiba praegusest rohkematele inimestele, aga vaevalt küll tööd otseselt põllul… Nii on juba läinud ja sama jätkumiseks on veel ruumi. Kas meil on ikka mõtet (ja jõudu) sellega sõdida?

Või tunnistame endale ausalt, et laudas võib sündida palju head, aga pole häbiväärt, kui eestlased, luule, suured ideed ja kultuur kolivad parsilt ja vommilt Eesti linnadesse?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles