Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: uued haavad, vanad proovikivid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Terrorirünnak Londonis Westminsteri sillal | FOTO: TOBY MELVILLE/REUTERS/Scanpix

Eilne päev haakis endale külge mitmekordse seose terrorismiga.

«Koll ei ole tõesti kapis, vaid väga selgelt kapist väljas,» kirjutas Postimees aasta tagasi juhtkirjas. Äsja olid aset leidnud terrorirünnakud Brüsselis, kus hukkus 32 ja sai vigastada üle 300 inimese. Äsja oli toimunud ka möödunudaastane Postimehe arvamusliidrite lõuna, kus näitleja Evelin Võigemast kutsus üles tuld põlema panna, et näidata: kapis ei ole kolli.

Kujund kujundiks – seda ekspluateeriti pärast rünnakuid kõvasti, eriti meie euroskeptiliste poliitikute poolt, kes tormasid kohe kujundit kaaperdama ning teatama, et koll on juba ukse taga ja rääkida tema kapis olemisest on naiivne. Kõnes aga kutsuti meid üles ka tuld põlema panema.

Eile, päeval, mil maailma ajakirjandus kirjeldas, kuidas Brüssel ravib haavu, leidis Londonis aset rünnak, mille kohta teatas Ühendkuningriigi politsei, et kuni pole tõestatud vastupidist, käsitletakse seda terrorirünnakuna. Kurjategija pussitas ühte inimest ja keegi – võimalik, et seesama kurjategija – sõitis autoga rahva sekka. Viimane, eriti raskesti tõkestatav meetod arvati möödunud aasta juulis Prantsusmaal Niceʼis toimunud rünnaku järel terroristide strateegiate hulka. Hukkunute nimekirjas oli eile õhtul neli inimest, neist üks politseinik, üks auto alla jäänud naine ja ründaja ise, kellest ei olnud veel midagi teada. Vigastatuid oli vähemalt 20.

Eile õhtul polnud veel keegi tavapärastest kodumaistest terrorirünnakute järel sõnavõtjatest midagi kirjutanud. Eks ta õige ole – teada polnud veel midagi. Ka Postimehe esikülg pole rünnaku ohvriks langenud riigi lipuvärvides. Rünnak oli väike, ohvreid vähe. Aga rünnak oli.

Tänavusel Postimehe arvamusliidrite lõunal kutsus filoloog ja usundiloolane Marju Lepajõe üles kasutama täpset keelt ja nimetama asju õigete nimedega. Seetõttu on hea, et selle asemel, et rääkida kogu Euroopat ohustavat kollist või nõuda piiride sulgemist, enne kui on teada, kas kurjategija üldse mõne piiri oli ületanud, on seekord vähemalt hetkeks valitud võimalus vaikida.

Terrorismiohust rääkivad raportid kinnitavad meile ikka ja jälle: terroriaktid Euroopas leiavad ka tulevikus aset, terroristid on juba siin, kurja juureks peetav Islamiriik on kuulutanud, et nende taktika on muuhulgas «Euroopa uskmatute» ründamine. Me ei pea ühtegi rünnakut võtma normaalsusena, millest üldse mitte välja teha, ent reaktsioon neile ei tohi olla Euroopa ohtlikuks sõjatandriks kuulutamine. Me langetame hetkeks leinas pea, aga peame leidma uusi viise tõkestada rünnakuid niimoodi, et ei kannataks see, mida oluliseks peame.

Tagasi üles