Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaarel Krjutškov: seebiooper teaduslikus toitumisahelas paljastab süsteemseid vigu

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaarel Krjutškov | FOTO: Erakogu

Kevadtalvises Tartus rullus lahti teadlastega seotud armastuslugu, mis oli esmapilgul detailirohke nagu HD-kvaliteediga seebiooper. Kirgaste värvide taga paistab aga Eesti akadeemilise süsteemi jätkusuutmatus ja tulevikuperspektiive kahandavad otsused. Ülikoolide seinte vahele koondunud püsirahastuse otsustamine ja «enda teaduspoliitika» näitab hambutust juba esimestel kuudel. Ülikooli väljavalitud «karjääriteadlast» on kõrgeimal tasemel kaitstud juba pikka aega ning kedagi ei huvitanud, mis vahenditega teadlane oodatavat sotsiaalmajanduslikku mõju loodab saavutada, kirjutab geeniteadlane Kaarel Krjutškov.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütles kunagi, et Eesti teadusel läheb anomaalselt hästi, sest teadustöid avaldatakse hinnatud ajakirjades ning mitmed valitud teadlased suudavad kõrges mängus kaasa lüüa. Teadlase edukust mõõdetakse H-indeksiga, mille sünonüüm on like. Mida rohkem like’e, seda kõvem teadlane oled.

Statistiliselt on akadeemikul õigus, sest teadlaskond on mõistnud trükimusta jõudu ning orienteeritud publitseerimisele. Tulemus on oodatud ja loogiline – enam publikatsioone, rohkem like’e ning tekkinud akadeemiline H-fetiši usulahk.

Viimase esindajad küll teavad, et H-indeks on sama oluline kui intress laenu juures, oskamata tegelikult seda arvutada ning andmata selgitust, kuidas like-orienteeritud teadlaskond tõstab tegelikult meie majandust või parandab rahva tervist.

Läinud aasta lõpus muutus oluliselt Eesti teadusrahastuse kord. Siiani ülikoolidest eraldi seisev Eesti Teadusagentuur astus projektide hindamise protsessist välja ning delegeeris kohustused otse ülikoolidele. Nii teadusagentuuri esindav Andres Koppel kui Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm kinnitasid, et loodud struktuur teenib Eesti teaduse huve ja võimaldab teadlastele paremaid karjäärivõimalusi.

Samuti toonitati, et ülikoolid saavad nüüd ise kujundada oma teaduspoliitikat. Teisisõnu, ülikool valib endale lemmikteadlased, karjääriteadlased, kellesse hakatakse järjepidevalt panustama. See on strateegiline otsus, milles on mitu strateegilist viga.

Esimest tüüpi vea paljastavad armuloo anonüümsed peategelased. Väljavalitud karjääriteadlaste valikuga kaasneb ülikooli pakutud immuniteet. Terve mõistus ütleb, et kui oled juba korra kellegi välja valinud, siis toeta teda. Lõpuni. Üks väike toetus võib viia suuremani ning ülikool ongi kompromiteeritud, kui väljavalitu peaks mõne jama kokku keerama.

Rõhk on ka sõnal «lõpuni». On alust arvata, et korra juba väljavalituks saanu ei loobu ise teadussuuna juhi kohast, vaid raiub oma leivanumbrit surmani, lämmatades uute teemade tõusu enda mõjuvõimuga. Konkurentsi- ehk projektipõhisest rahastamisest pöördutakse tagasi akadeemilisse fossiliseerumisse, mille eelmise tsükli lõpp langes kokku umbes aastatuhande vahetusega. Kas aastal 2017 on ülikoolil plaan, kuidas väljavalituid saata jalga puhkama, kui akadeemiline potents on raugenud?

Teist tüüpi vea paljastasid samuti meie anonüümsed peategelased. Väljavalitud teadlase seljataga on tihti grupp doktorante, kellel on endil akadeemiline ambitsioon. Tudengi unistused purunevad, kui juhendaja leiab, et temale endale on kasulikum, kui doktorant ei edene karjääris ettenähtud kiirusel, vaid jätkab professionaalset tööd just tema grupis. Teisisõnu, doktorant ohverdab enda karjääri ülemusele.

Vaatame siin loos näitena 2006. aastat, kui algas anonüümse peategelase doktorantuur. Samas töögrupis alustasid ka teised doktorandid, kellest üks on tänaseni (!) doktorant vaatamata sellele, et tegu on terava pliiatsiga ning rüganud samas laboris ja sama laua taga kümme aastat. Kas tänaste ja tulevaste karjääriteadlaste valimisel arvestab ülikool akadeemilise orjapidamise vormiga või keskendub väljavalitu H-indeksile ja ainult sellele?

Kas lihtsalt rumalusest või tahtmatusest venivad doktorantuuri ajad pikale, mis tugevalt nudib üleaegsete doktorantide ambitsiooni ja motivatsiooni. Aastate jooksul on nendest saanud karjääriteadlase laborites assistendid, laborispetsialistid või lihtsalt teadurid.

Kõlab läbikukkunud karjäärina, kuid konks peitub selles, et doktorantuur on endiselt mingil moel poolik ning see hoiab noort spetsialisti madalapalgalisel ametikohal, kus teda lihtsalt ära kasutatakse. Olgu selleks siis laboris pipeteerimine või massiline tudengite õpetamine. Lahkumine ilma doktorikraadita on samuti rumal ning teeb olematuks need aastad, mis juba enda haridusse investeeritud.

Olin jahmunud, kui kuulsin, et näiteks Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis õpetavad tudengeid «õpetajad», sest see on parim, mida kõrgkool suudab pakkuda riikliku koolitustellimuse raames. Nad on õpetajad, sest neil pole doktorikraadi ning kuna lektoritel peab alates 2018. aastast doktorikraad olema, siis on ratsionaalne hoida õppetööd tegemas madalapalgalisi ja vähem kvalifitseerituid. Teisisõnu, õpetajaks kvalifitseeruvad doktorandid, kes irduvad enda karjäärist ning muutuvad ülikooli jaoks kasulikuks vaid ilma doktorikraadita.

Strateegiliselt on lühinägelik panustada karjääriteadlaste peale, kui pole selge, mis mängu nad mängivad ning milliste vahenditega nad enda tagalat kindlustavad. Oluline on siinjuures mõista, et väljavalitute rahastamisel ja ülikooli teaduspoliitika tegemisel võidakse akadeemiliselt sandistada kümneid ja sadu andekaid ja vähem andekaid noori. Nende inimeste raisatud aastaid, välja makstud riiklikke stipendiume ja palgafonde saab mõõta sotsiaalmajandusliku mõõdupuuga ning on oluliselt arusaadavam numbriline väärtus kui statistiline H-indeks.

Kolmandat tüüpi viga ei puuduta meie anonüümseid peategelasi, kuid on niisamagi aktuaalne. Küsimusele, kelle huve tegelikult teenib uus Eesti teadusrahastuse kord, on piinlik vastata. See on kitsalt ülikoolide ametkondlik ja käputäie karjääriteadlaste huvi. Ühest küljest kindlustavad ülikoolid ja teadusagentuur endale mugavad väljavalitute töögrupid, kelle tegevust saab alati edulugudena kajastada ning kuhu külalisi saata. Vastutasuks kindlustatakse eluaegsed töölepingud kõrge H-indeksiga teadlastele. Viimaste ümber peavad koonduma ülejäänud, sest sisuliselt alternatiive pole.

H-fetiši ümber punutud skeemi ei mahu ettevõtlusele olulised ja mahukad rakendusuuringud, mis H-indeksi kasvu, vastupidiselt eeskujulikule publitseerimisele, hoopis pidurdavad. Sama lugu on patentidega, sest nende omandisuhe teadlase-ülikooli vahel ja taotluse rahastus on endiselt mõistlikult lahendamata.

Niikaua kui teadlane ei ole motiveeritud patentidega tegelema, ei ole näha ka senisest tugevamat lõimumist ettevõtluse ja teadlaste vahel. Kui reaalselt on ka soov ettevõtlust ülikoolidega enam siduda, siis ülikoolide välja valitud karjääriteadlaste serveerimine ettevõtetele ei ole kindlasti kõige nutikam strateegia, kuidas esimest flirti ettevõtetega alustada ja edukalt jätkata.

Kui ühtedele võib kuulutada peatset fossiliseerumist, siis kust tuleb värsket verd? Eestisse tagasi pöörduva teadlase «projektipõhine» rahastus on eksperimentaalteaduste valdkonnas endiselt 2887 eurot kuus, millest ülikool võtab 20 protsenti pearaha.

Järele jäänud 2300 on teadlase palgafond koos sotsiaalmaksuga ning muidugi ka vahendid silmapaistvateks eksperimentideks, millega H-indeksit kasvatada. Kui vaatan neid arve ja hiljutist Eesti teadusrahastuse muutust, siis antakse Eestisse tagasi pöördumist kaaluvale noorele teadlasele selge sõnum: «Meil pole Sinu kogemust ja oskusi vaja. Ära tule!»

Eestis on saanud tavaks, et kui midagi ikka väga vussi läheb, siis lihtsalt öeldakse «kommunikeeriti üldsusele valesti». Siiralt loodan, et siinse teema puhul ongi vaid kommunikeerimise viga ning Eesti teadus ei pööra senisest konkurentsipõhisest ehk projekti suunast ametnikekeskseks ja valitud karjääriteadlaste tõemonopoliks.

Tagasi üles