/nginx/o/2017/03/21/6476621t1h160e.jpg)
Eesti ettevõtlussektori investeeringuteks plaanitud vahendid on pandud ootele, et täita valitsuse läbimõtlemata korraldusi. Olgu selleks siis kaupluste ümberehitamine, et kaitsta väikest hulka alkoholist sõltuvuses olevaid inimesi, või tegevuse ümberplaneerimine ja kokkutõmbamine päev-päevalt suureneva Läti piirikaubanduse tõttu. Selle tagajärjed annavad kaubanduses valusasti tunda, kirjutab ASi Selver juhataja Kristi Lomp.
Nüüd lisas valitsus ettevõtjatele uue maksu väljatöötamiskavatsuse, selleks on pakendiaktsiis. Pakendiaktsiis puudutab pakendiettevõtjaks registreerinud ettevõtteid. Rahandusministeeriumi väite kohaselt on tegemist keskkonnameetmega, mis aitab vähendada pakendite kasutamist. Ettevõtjate jaoks paistab selles algatuses soov teenida uue maksu kehtestamisega täiendavalt 15 miljonit eurot eelarveaukude katteks, ilma et keskkonnas midagi paremaks muutuks.
Need ettevõtted, kaupmehed ja tootjad, kes paiskavad turule pakendeid, on pakendiettevõtted. Pakendiettevõtteks registreeritakse end vabatahtlikult ning see toimib aususe põhimõttel. Registreeritud ettevõtted maksavad pakendite turule paiskamise ja taaskasutuse eest tasu. Aga Eestis kokku kogutavate pakendite maht on 30 protsenti suurem registreeritud pakendite mahust. Sellest järeldub, et kolmandik Eesti pakenditest liigub salaturul. Ausad pakendiettevõtted maksavad taaskasutusorganisatsioonidele selle eest, et need koguksid kokku selle pakendimahu, mis nad on kaubaga ringlusse lasknud. Loodusesse nende ettevõtete pakendid ei jõua, need taaskasutatakse.
Me maksame pakendite keskkonnahoidliku elutee eest suuri summasid. Näiteks Selver tasus mullu pakendite kokku kogumise ja loodussäästliku ümbertöötlemise eest sama palju nagu personalikuludeks! Kuidas tagab meiesugustele ettevõtetele kehtestatud aktsiis keskkonna täiendava kaitse? Üks on kindel, uue maksuga loodetavad 15 täiendavat miljonit maksab kinni tarbija, saamata aga paremat ja puhtamat keskkonda.
Pakendisüsteemi üle puudub riigi toimiv järelevalve ning suures mahus maksupettus vohab nõnda meie kõigi silme all. Uus väljatöötamiskavatsus ei paranda keskkonna seisukorda, vaid koormab ausaid ettevõtteid lisakuludega, asetades meid senisest veelgi ebavõrdsemasse konkurentsiolukorda. Enne uute maksude kehtestamist tuleb korrastada olemasolevad süsteemid ning tagada juba kehtivate seaduste täitmine ilma eranditeta.
Põhjus, miks paljud ettevõtted ei ole pakendiregistrisse kantud, on primitiivne. Puudub järelevalve selle üle, kas ettevõte on registreeritud ja pakendimaksu maksnud. Need ettevõtted, kes soovivad maksudest kõrvale hiilida, saavad seda teha väga mugavalt ja riigi sekkumiseta. Säärane mentaliteet ei kao enne, kui riiki ei nähta partnerina, vaid pigem vastandutakse sellele.
Keskkonna säästmine ja ümbrusest hoolimine on tähtis, see ei ole ainult südametunnistuse asi. Efektiivsete ja jätkusuutlike lahenduste poole liikumine on ettevõtlussektori huvides. Keskkonnahoidu ei saa panna vaid vastutustundlike õlgadele. Meie teeme seda niikuinii. Ümbritsevast hoolimist ja kodumaa armastust tuleb õpetada ka ülejäänud ühiskonnale. Ja kui õpetamine võtab liiga kaua aega, siis tuleb efektiivselt kohustada. Need, kes prügi metsa alla viivad, ei lõpeta seda aktsiisi kehtestamisega.
Riik elab ettevõtluse makstud maksudest ning on igati loomulik, et makse ausalt makstakse. Maksud on riigi toimimise loomulik osa, kuid need peaksid olema ettevõtjatele arusaadavad ja läbipaistvad ning neid makstes tahame kõik tunda, et need on kogutud õiglaselt ja nende sihtotstarve on selge.
Liiga vähe on räägitud sellest, et ettevõtlussektor on võtnud riigi kohustused suuresti enda kanda. Vabatahtlikult suunatakse miljoneid eurosid Eesti inimeste tervishoidu, spordi ja kultuuri toetamisse. Vähim, mida riik saab selle eest tänuks teha, on ettevõtte kaasamine majanduskeskkonna kujundamisse. Paremat eksperdihinnangut kui ettevõtluses Eesti riigil ei ole, palun kasutage seda, vabariigi valitsus.