Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hannes Hermaküla: mul kulus 12 aastat ja 75 päeva, et oma poja erinevuse üle uhkust tunda

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hannes Hermaküla | FOTO: Ülo Josing

Eile ma tundsin elus esimest korda uhkust selle üle, et mu pojal on geneetiline viga – Downi sündroom, kirjutab Eriolümpia Eesti Ühenduse patroon Hannes Hermaküla.

Selleks läks 12 aastat ja 75 päeva. Ja ma pidin selleks Austria mägedesse sõitma. Tegemist ei ole palverännakuga ega mingi sisemise valgustusega. Tegemist ei ole isegi sellega, et eile pöördus  videotervitusega minu poja, Kaarel Hermaküla poole Ameerika eelmise sajandi kõige kuulsama ja mõjuvõimsama presidendi JF Kennedy õepoeg härra Timothy Shriver isiklikult.

Ma ei ole masohhist. Mulle ei meeldi vaev ja valu. Ma ei taha muretseda tuleviku pärast. Ma kartsin vaimupuudega või, nagu Timothy Shriver Kaarelile ütles, erinevustega inimesi. Ma ei tunne erilist kutsumust aidata ja tegeleda vaimupuudega inimestega. Õigem oleks vist öelda, ma ei tundnud. Midagi muutus viimase kolme päeva jooksul. Ma hakkan neid tasapisi fännama.

Loomulikult olen ma poja Kaareli fänn ja temast täitsa vaimustuses. Imelik ja naljakas kuju, keda ma armastan täpselt samapalju kui kahte teist minu jaoks maailma kõige kallimat inimest, oma naist ja oma vanemat poega.

Kaarel on eriline. Nii eriline, et torkab silma. Mulle meeldib eriline, aga nii erilist tegelast ma ei tahtnud. Tema aga sündis ja siin ta on. Osa meie elust. Arglikult ja tasapisi ma julgeks öelda, et ka osa teie elust. Eesti elust, Rootsi elust ja Austria elust, isegi Ameerika elust.

Kaarel käis septembris oma täditütre pulmas Rootsis. Ta on naabermaal korduvalt käinud, aga nii suures rootslaste hulgas polnud ta kunagi varem olnud. Kui Eestis on Kaarel suuremas seltskonnas omaette ja tavaliselt erilise tähelepanuta, siis Rootsi pulmas oli ta omamoodi väike staar. Täditütre sõbrannad mängisid temaga ja kantseldasid teda vähemalt pool õhtut, noored mehed, kelnerid lõid talle patsu ja lollitasid temaga. Lisaks esitas ta spontaanse tantsu pulmakülalistele.

Me abikaasaga olime heldinud. Loomulikult on kõik tema rootsi sugulased teda alati poputanud ja temasse ülihästi suhtunud. See on normaalne. Aga hulk võõraid rootslasi fännasid teda täiesti vabatahtlikult ilma mingisuguse sotsiaalse kohustuseta. See pani mind, juba kogenud Downi sündroomiga lapse vanemat, imestama.

Üleüleeile Schladmingus imestasin ma veel rohkem. Ei julge hästi ütelda, aga paar korda läks meel päris härdaks. Mitu tuhat inimest juubeldasid, kisasid ja plaksutasid eriolümpia talvemängude avamisel Austrias. Ja seda hoolimata sellest, et kogu tseremoonia aja kallas nagu oavarrest. Esinesid Ameerika superhiti autor Jason Mraz, Austria kuulsad ooperilauljad, Viini balletitantsijad, 2700 intellektipuudega sportlast 105 riigist ja Eesti juurtega Austria president Alexander Van der Bellen isiklikult. Kogu fantastilise avatseremoonia kandev roll oli ühel Downi sündroomiga noorel tantsijannal. See vaatepilt, kuidas mitu tuhat inimest fännasid intellektipuudega sportlasi, oli väga liigutav.

Eile olin Ramsaus, kus eriolümpia sportlased võistlesid suusatamises. Mina tundsin ennast eriliselt. Eriliselt selle pärast, et talimängud ei toimunud nurgataguses kohas, vaid Austria ühes kuulsamas suusakuurordis, sealsamas, kus meie tipud on võistelnud. Sellepärast, et sajad ja sajad inimesed elasid kisa ja käraga kaasa sellistele tegelastele, nagu mul kodus kasvab. Mitme (ilmselt mitmekümne) riigi ajakirjanikud olid kohal, kaasa arvatud USA meediagigant ESPN, kellel on koos Austria televisiooniga eriolümpia näitamise ainuõigused.

Neisse erilistesse inimestesse suhtuti nagu täisväärtuslikesse kodanikesse. Tegelikult suhtuti isegi nagu staaridesse. Minusugustele harrastussportlastele pole kunagi nii suurejoonelist võistlust korraldatud, kuigi me suusatame palju kiiremini, aga neile korraldati. Ma olin uhke, et olen sellise sündroomiga poisi isa. Tasahilju unistan, et ehk saab temagi kord suuskadel Ramsaus sellest erilisest tähelepanust osa.

Täna, 21. märtsil on rahvusvaheline Downi sündroomi päev. Mina soovin kõikidele erilistele Downi sündroomiga inimestele Eestis ja kõigile teistele samuti erilist päeva.

Tagasi üles