Peaminister Jüri Ratas kannab üle Eesti sõnumit, et tänu tema juhitava valitsuskoalitsiooni otsustele jääb keskmisele kodanikule tasku kuus 64 eurot enam. Sellesse võib suhtuda erinevalt, aga vähemalt suurusjärk on igale inimesele mõistetav. Kui räägime rahvusvahelise rahapesuskeemi kaudu väidetavalt Eestis tegutsevate pankade kaudu liikunud sadadest miljonitest eurodest, tundub see inimesele sama hoomamatu nagu kosmiliste vahemaade mõõtmine valgusaastates.
Esmalt viib see mõtte vandenõuteoreetikutele, kelle meeliskäsitluste hulka kuuluvad suuremad maailmad väiksemate sees, mis on seotud kõikvõimalike varjatud telgitaguste, salakokkulepete ja globaalsete organisatsioonidega. Enamasti kuuluvad niisugused jutud fantastika valdkonda ning ajakirjandusel pole sellega mingit pistmist.
Kuid kui mängu tulevad faktid, mis suuremõõtmelisi petuskeeme paljastavad, on ajakirjanduse kohus ja ülesanne need avalikkuse ette tuua. Niisuguste mahukate juhtumite analüüsimiseks, nagu tänane Postimees näitab (uuriti 76 000 pangaülekannet!), ei piisa muidugi enam ühe-kahe ajakirjaniku ega väljaande võimekusest. Siin on vaja tasemel andmetöötlust ning mitme riigi ajakirjanike ühispingutust. Niisugust koostööd on tehtud näiteks Edward Snowdeni juhtumis, aga ka nn Panama paberite loos.
Üleilmastunud maailmas ei tunne nähtused nagu korruptsioon ja terrorism ammu riigipiire. Võib ju öelda, et kui ei suuda suurusjärkugi tajuda, siis pole ka jõudu, mis sellistele asjadele vastu seisaks. Ometi tuleb niisugustele lugudele valgust heita. Kõigepealt, mängus on ju pangad, millega me iga päev asju ajame. Igapäevaseid arveldusi tehes, aga ka lastele ja pensionile mõeldes sääste kogudes. Me kõik oleme pankade kliendid ning pank müüb usaldust. Sestap on ülioluline, et pankades toimuv näiks ja oleks aus.
Teiseks, julgeolek. Narva jõest ida pool on demokraatlike väärtustega nagu on. Teisiti – läänelikus mõttes neid ei järgita. Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mingist momendist võib lehk muutuda talumatuks. Piltlikustades, pesumasin võib küll töötada kõrgetel tuuridel ning näiliselt saame kätte puhtad riided. Ent kunagi ei saa unustada, et kuhugi jookseb ka äravoolutoru. Me peame teadma, kes kahtlasi skeeme sepitsevad ning kes on siinsed torumehed. Viimaste ahnus võib Eestile kalliks maksma minna, sest kus liigub Vene must raha, seal pole kaugel ka Vene eriteenistused.
Seepärast tegutsebki Postimees oma kolleegidega piiri taga ühisel jõul selle nimel, et juhtida avalikkuse ja ebaseaduslike skeemide tõkestamisega tegelevate ametkondade tähelepanu võimalikule ulatuslikule kuriteole, mis ühel hetkel võib mastaapide tõttu hakata ohustama oluliste finantsasutuste ja riikide poliitilist stabiilsust.