Ivan Makarov: pagulaste heaolu ei saa kasvatada nende vastuvõtjate mustamise teel (5)

Ivan Makarov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolumnist Ivan Makarov.
Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Meil on tublisid inimesi, kes tunnevad kaasa põgenikele ja on nende huvide eest väljas. Üllatav on aga tung teha seda oma rahva alavääristamise hinnaga. Miks suure hingega arvajad alandavad eestimaalasi, püüdes ise sealjuures suuremeelsed olla, küsib kolumnist Ivan Makarov.

Poliitik Kalle Muuli arvas, et pagulaste vastuvõtmine tuleb peatada, kuna jõhkrad kuriteod kahes Eestisse ümber paigutatud pagulasperes näitavad, et taustakontroll ei toimi. Muuli oponentide reageeringuid ühendab primitiivne loogika, siin vaid kaks näidet: vene Postimees avaldas loo «Vseviov: vägivald põgenike seas? Aga kas vägivalda eestlaste seas ei tahaks kommenteerida?» ja Õhtulehes ilmus Evelyn Höglundi artikkel «Naisi ei tapa Ahmed ega Ali, vaid eelkõige Andreas, Mikael, Daniel ja Marcus», kus oli viidatud ka Eesti vägivalla statistikale.

Milleks panna eesti inimesed nende endi maal tundma end süüdlastena, kui just tänu neile on põgenikel kuhu tulla ja millest elada? Kui poliitik väljendab oma valijaskonna põhjendatud kartusi, siis võiks temaga diskuteerida, aga mitte nähvata omaenda rahvale: «Ise oled selline.» Nagu see, et meil on olemas Toomas Meola, vabandaks ka Brüsseli ujulas tegutsenud lapsevägistaja Eestisse toomist. Loogika «ise olete ju ka kaabakad, nii et üks ees või taga» alandab ka põgenikke. Ja kui nii võtta, siis kas pole julm suruda niigi hädas inimesed nõnda «kuritegelikku» keskkonda nagu Eesti – vihma käest räästa alla?

Põgenikud on head kodumaata jäänud inimesed

Kõige kergem tee Kalle Muuli seisukoha toetamiseks oleks loetleda vaid mõned Euroopas toimunud juhtumid, täiendavalt hirmutades ja vihastades inimesi, kuid Muuli eesmärk pole ju kellegi vastu viha tekitada. Kaks meie riiki usaldanud naispõgenikku said meie vastutusalas rängalt viga, ja osutada sellele on riigimehe kohus. Muuli lähtub õiguskaitseorganite tuvastatud faktidest – mis puutub siia see, et ka mõni meie kaasmaalane on kaabakas? Kui te just kohalikke kaasosalisi ei otsi. 

Eesti õigusrikkumiste statistika Muuli arvamuse vastu välja mängimine on kahe otsaga asi. Kui armastate protsente, siis arvutage ise: Eestisse on ümberjaotuskava alusel toodud sadakond põgenikku, ja nende siinviibimise väga lühikese ajaga on kahe naise vastu sooritatud rasked kuriteod, sealjuures pandi üks neist elusast peast põlema. Seega: üks protsent põlemapanemist, ja kuna eestlasi on teadagi «vaid üks miljon», siis peaks selle proportsiooni kohaselt ümberringi põlema kümme tuhat naist.

Põgenikud on enamjaolt head kodumaata jäänud inimesed, keda Eesti abistab tänu meie maksumaksjatest valijatele, kes annavad raha ja valivad võimu, mis otsustab nende antud raha eest vastu võtta abivajajad. Ja pagulaste heaolu ei saa karvavõrdki tõsta neid vastuvõtva pererahva mustamise teel, olgu see Rootsi või Eesti rahvas.

Õppigem juutidelt

Õppigem juutidelt, keda on aastasadu üritatud hävitada, aga nad jäid püsima ja lõid ka oma eduka riigi. Mitte tõmmates otseseid paralleele väga erinevate olukordade vahel, mitte eitades palestiinlaste õigust oma riigile, võiks siiski kõrva taha panna, et rahvas, kes tahab alles jääda, peab mõtlema kõigepealt oma inimeste turvalisusele.

Eelmisel aastal keelas Iisrael pärast tulistamist Tel-Avivis 83 000 palestiinlasel siseneda riiki lausa püha ramadaani ajal. Mõni aeg tagasi ei lubatud kokkupõrkes Hamasiga jalutuks jäänud 25-aastast FATHi liiget Maalu Udat Iisraeli operatsioonile, kuna meest peeti iisraellaste jaoks ikka veel liiga ohtlikuks, nii et üks tema praktiliselt ärarebitud jalgadest tuli amputeerida Gaza linnas.

Keegi kindlasti ütleb, et inimõigustest ei peetud kinni, kuid Iisraeli eriteenistuste taustauuring on tasemel ja mõeldigi justnimelt iisraellaste põhiõigusele – õigusele elule. Nagu kirjutas Rudolf Rimmel oma testamendis: kui sul tuleks valida kahe rahva vahel, vali oma rahvas.

Võib ju rääkida, et ka Iisraeli ühiskonnas on palju vägivalda, ning avaldada artikli à la «Juute ei tapa Ahmed ega Ali, vaid eelkõige Aaron, Abe, Eelija, Isaak ja Ozzie», kuid vaevalt vähendaks see iisraellaste põhiseaduslikku soovi tagada oma naiste ja laste turvalisus. Ja sellisel juutide avalikul solvamisel oleksid demagoogide jaoks ka tagajärjed. Ka siin on oma kodus pidevalt halvustamist taluvatel eestlastel õppimisruumi.

Eestivaenulik Ivan Makarov

Siinkohal peaksin ka endale tuhka pähe raputama, kuna Pealinn ja Kesknädal kirjutavad, et Ivan Makarov Keskerakonda ja selle parteimeediat mittepooldava muulasena «sülitab näkku Eesti põliselanikele».

«Roheline Pealinn väljendab kõikide eestlaste muret oma maa looduse ning Eestimaa tuleviku vastu. Makarov muidugi seda muret ei jaga. Temale kui võõrale on Eestimaa käekäik ja Eesti looduse reostamine võõras mure. Küllap pole Ivan kuulnud midagi ka sellest, et Eesti sai kunagi vabaks just tänu võitlusele kavandatava suurlagastamise – fosforiidivastase võitluse tulemusel... Ivan Makarov, kes ei austa demokraatiat, võiks mõelda, kas ta ikka käitub võõrana meie, eestlaste, kodus kõige viisakamalt,» kirjutab Pealinnas keskerakonna Tallinna Lasnamäe piirkonna liige, revisjonikomisjoni liige Heiki Veidebaum, kes omal ajal süüdistas ka Aarne Rannamäed, kuigi paraku ei saanud Aarnet eestivaenulikuks muulaseks kvalifitseerida.

Jättes kõrvale asjaolud, et «roheline» leht on hunt lambanahas ja pakub ökoloogiale viitava sildi all hoopis parteipropagandat, ning võttes arvesse hoopis seda, et ma kuulsin laulu «Ei ole üksi ükski maa» legendaarset esmaettekannet Tartu muusikapäevadel aastakümneid enne selle pagulasteteemaliseks kohendamist Märt Avandi ja Ott Sepa poolt ning et olen õigusjärgne Eesti kodanik, kes on istutanud siin paarsada praeguseks juba suurt puud (puu on saksakeeli baum), tuleks mitte-eestlaste hääli püüdval Keskerakonnal nüüd siiski täpsustada mõistet «võõras meie, eestlaste, kodus». Kas partei liigitab siis inimesi eestlastele võõraiks ainult nime alusel või hakatakse ka nägusid mõõtma? Sellest tuleks ju kindlasti teavitada ka oma venekeelset valijat.

Revisjonikomisjoni liikme avaldus partei lehtedes on ametlik ja tõsine asi, tegemist on ju peaministri erakonnaga. Tahaks loota, et valitsuses ei teki sellise võõraviha tõttu uut tüli mõne «sisserändaja pojast» ministriga.       

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles