Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rein Veidemann: kuulda võtta kogemust

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Emeriitprofessor Rein Veidemann. | FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

«On tunne, et Eesti ühiskonnas puudub hoiak austada küpsust ja elukogemust. Kogemus on maavara, mida Eestis ei osata veel kaevandada,» ütleb eelmise nädala Kroonika intervjuus kirjanikust kolleeg Jaak Jõerüüt.

Edu- ja noorusekultuslikus Eestis kõlab see väljakutsena. Aga tõesti, olen minagi mõelnud, kuhu on kadunud või kaovad kõik need emeriteerunud professorid ja dotsendid, väärikas eas teadlased ja kunstiloojad, oma äri maha müünud või järeltulijaile pärandanud ettevõtjad, pensioneerunud insenerid, tippametnikud, arstid, mis iganes erialainimesed, oskustöölised, külatargad...

Miks me kuuleme, näeme neid avalikkuses haruharva? Jah, mõnes portree- või jutusaates, või ajalehe- või ajakirjaloos praeguste olude kohta üht-teist arvamas, mida ju enamasti saadab eakohane ettevaatlikkus, mõnel juhul kibestumus. Seal neid ikka vilksatab, nagu viimati kohtusin mitmega neist ka Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Aga üldiselt on nad isekeskis mõnes kohalikus seenioride klubis või kutseühenduses. Või on nad taandunud linna- või maakodu seinte varju või – rikkamad neist – rändamas rantjeedena lõunamaarandadel. Neil puudub väljund, kui siin pruukida ühiskonnasuhete kirjelduskeeles kasutatavat mõistet. Selle saavad luua endale kirjutamisandega inimesed. Kirjanikud sulandavad oma elukogemuse romaanideks või jutustavad sellest mälestusteraamatuis.

Muidugi võidakse kasutada ka intervjueerijaid. Küllap üks meie autobiograafiliste teoste buumi põhjusi ongi paljude soov mitte lõppeda koos elukogemusega, vaid kas või pudelipostiga – aga niisugune on iga mälestusteraamat – saata see ringlusse.

Tänasest kogemuse vahendamisest (NB! Mitte vahetamisest, sest iga kogemus sisaldab midagi ainulaadset, mis tagab ühelt poolt kogemusvälja mitmekesisuse, teiselt poolt võimaldab ometi kujuneda ka millelgi, mida nimetatakse kollektiivseks kogemuseks) saab homne pärimus.

Mida vähem kogemustest kuulda, seda lähemal seistakse mälukatkestustele. Elukogemusest, mis omakorda võib jaguneda oskuste, teadmiste, kohtumiste, lugemis- ja mõttekogemuseks, moodustub põlvkondadevaheline vertikaalne sideaine; kogemuste vahendamise ajahetkest aga taust, millele arvamused võivad viidata või toetuda. Kogemusvälja piiratus võimendab upsakaid «omaenesetarkusest» hoiakuid, ollakse avatud vaid eesolevale.

Mida ma siis sooviksin – ja usutagu, see ei puuduta otseselt mind, sest mina saan oma kogemusega hakkama –, et Eestis oleks tajutavalt toimiv, vajadusel kuulda võetav kogemusväli. Raadios, televisioonis ja veebis sellised saatesarjad, nagu olid kunagi «Rahvakunstnikud» või «Akadeemikud», mida võiks ju laiendada mõne teisegi eriala esindajale. Või eluvaldkondi läbivalt «Kogemuse kõnetund» või ekraniseeritud «Eesti elulood». Või päeva- ja parteipoliitikast vaba «Väärikate foorum».

Väljundite loetelu võiks jätkata. Kõige aluseks on aga see, et leiaksime aega aja mahavõtuks, mida kogemuse vahendamine kahtlemata endast kujutab, enne kui aeg meid endid rajalt maha võtab.

Tagasi üles